-
Reset
+
29.04.2008
Härra President!
Proua Adamkienė!
Ekstsellentsid,
daamid ja härrad!
Lubage mul öelda veel kord: Tere tulemast Eestisse! – Sveiki atvyke i Estija!
Eelmise aasta lõpul ilmus kogumik Balti rahvaste kollektiivse mälu ainetel. Ingliskeelne raamat koosneb Leedu, Läti ja Eesti uurijate kirjanduse, folkloori ja teatri teemalistest artiklitest ja kannab pealkirja „We Have Something In Common: The Baltic Memory.“ – „Meil on midagi ühist: Balti Mälu“. Ma ei arva sugugi mitte, et see pealkiri oleks halb. Aga nagu me kõik hästi teame, ei ela rahvad, ei suured ega väikesed, vaid mälestustest.
Tegelikult on meie rahvastel tänasel päeval palju rohkem ühist kui mälestused kunagisest ajaloost. Peale ühise ajalookogemuse oleme me täna liikmed nii Euroopa Liidus kui ka NATOs – kahes ühistel väärtustel põhinevas organisatsioonis. Võime rahuloluga tõdeda, et tänased kohtumised meie delegatsioonide vahel kinnitasid, et meie seisukohad kõigis olulistes rahvusvahelistes ja regionaalsetes küsimustes, nii nagu ka kahepoolsete suhete osas, on praktiliselt identsed. Ühtlasi on mul väga hea meel märkida, et nii leedulased kui ka eestlased peavad 2007. aasta kõige olulisemaks poliitiliseks sündmuseks liitumist Schengeni ruumiga.
Kui me vaatame tagasi meie rahvaste ajaloole, siis näeme me seal palju ühiseid jooni. Veel hilisel keskajal ja varasel uusajal olid meie teed küllalt erinevad. Ent mida lähemale tänapäevale, seda enam tõusevad esile ühisjooned. Meie rahvuslik ärkamine 19. sajandil leidis aset üsnagi üheaegselt. Ning see, mida me tänapäeval mõistame rahvusliku professionaalse omakultuuri all – teater, luule, tõsine helilooming – , jõudis nii Leedus kui ka Eestis kindlale järjele sama 19. sajandi lõpukümnenditel.
Pööraksin siinkohal tähelepanu sellisele huvitavale tõsiasjale, et esimene silmapaistev professionaalne Eesti helilooja ja muusik Rudolf Tobias, keda võib tänase päeva mõistes pidada eesti muusikakultuuri alusepanijaks, sündis 1873. aastal. Leedu originaalne muusikageenius Mikalojus Čiurlionis, kelle tähtsus leedu kultuuris on võrreldav või suuremgi kui Rudolf Tobiase tähendus eesti muusikakultuurile, sündis vaid kaks aastat hiljem, see tähendab 1875. See oli juhus, aga ei olnud ka, sest just üle-eelmise sajandi lõpukümnendil said tõelise arenguhoo need protsessid, mis viisid meie rahvaste vabaduse ja iseseisvuse kehtestamiseni. Ning muide, ajaloo ja meie endi tahtel, on meie rahvaste iseseisvuspäevade – vastavalt 16. ja 24. veebruar 1918 – ajaline vahe vaid kaheksa päeva.
Tahaksin siinkohal meelde tuletada seda, millest on rääkinud ja kirjutanud hiljaaegu meie hulgast lahkunud Eesti vabadusvõitleja Enn Sarv. Nimelt, et Eesti ja Leedu rahvuslastest vabadusvõitlejad tegid oma kodumaa vabaduse nimel koostööd juba II Maailmasõja Natsi-Saksa okupatsiooni ajal. Selle koostöö loomulikuks jätkuks kujunes koostöö Leedu ja Eesti vabadusvõitlejate ja dissidentide vahel, mis kestis ja arenes ka teise Nõukogude okupatsiooni kümnenditel. Me ei ole kunagi võidelnud kellegi vastu, vaid oma vabaduse ja aadete eest. Isiklikult hindan eriti kõrgelt leedulaste poliitilist panust paguluse pikkadel aastatel. Arvestades leedu pagulaskonna suurust, olid leedulastel ka suuremad võimalused oma asukohamaade poliitika mõjutamiseks kolme Balti riigi huvides. Pean siinjuures silmas eriti leedu kogukonna, kaasa arvatud Teie, president Adamkus, aastatepikkust olulist panust Balti küsimuste päevakorral hoidmisesse Ameerika Ühendriikides.
Nüüd saame me esindada Balti riikide huve mitte eksiilis vaid Euroopa Liidus ja NATO-s.
Kuid nii nagu praegu, ühendasid meid ka eelmise sajandi 80. aastate lõpul ja 90. aastate algul ühised suured eesmärgid – taastada oma maal demokraatlik õigusriik ja tagada tingimused oma kultuuri vabaks arenguks. Nüüd, kus me oleme need eesmärgid ammu saavutanud, ning lisaks saanud Euroopa Liidu ja NATO täieõiguslikeks liikmeteks, võime rahulolevalt sedastada, et meie riigid ja rahvad on paremal järjel kui kunagi varem.
Ka meie omavaheline läbikäimine kõigis valdkondades on tänu suurenenud jõukusele viimasel kümnendil taas kiiresti kasvanud. Edenenud on nii ärisuhted vastastikuste investeeringute näol kui ka suhtlemine rohujuure tasandil. Tean, et järjest rohkem eestlasi külastab kaunist Leedut.
Täna on oluline, et me neid suhteid süvendaksime – olgu siis tegu turismireiside tasandil toimuva igapäevase suhtlemisega või seisukohtade strateegilise planeerimisega Euroopa Liitu ja NATOt puudutavates küsimustes. Või tööga, mis tagaks, et Euroopa ajalugu oleks tõesti kogu Euroopa ajalugu, mis ei hõlmaks vaid osa Euroopast ega lubaks meie minevikku kõrvale heita või ilustada. Või tegeliku energiajulgeoleku arendamisega selles Euroopa Liidu osas. Püüdega kindlustada, et meie naabreist, näiteks Ukrainast ja Gruusiast, ei saaks vahetuskaup tagaseljatehingutes – ja ka seda, et meie tulevikust ei saaks vahetuskaup niisugustes tehingutes. Oleme alles hakanud tajuma, kui tugev on vajadus koostöö järele. On tulnud aeg sellega tõsiselt algust teha.
Härra President!
Proua Adamkienė!
Ekstsellentsid,
daamid ja härrad!
Lubage mul tõsta klaas Leedu ja Eesti sõpruse ja hea käekäigu terviseks!
Tänan – Dekoju!
