-
Reset
+
04.11.2007
Nagu me kõik teame, on Läänemerest pärast aastat 2004 saanud igas tähtsamas mõttes Euroopa Liidu sisene järv. Vaid kitsas lõik Läänemere rannikust ei ole palistatud Euroopa Liidu maadega, kelle jaoks pole ühine mitte üksnes see veekogu, kus inimesed, teenused ja kaubad taas on vabad liikuma, vaid – mis veelgi tähtsam – ka kultuuripärand ja seadusandlus. Läänemeri on läbi sajandite ühendanud riike oma kallastel, toonud nad lähemale üksteisele ja välismaailmale.
Läbi kogu siinse ajaloo on püüdlused saavutada ülemvõimu teiste riikide ja piirkondade üle varjutanud poliitilisi ja majandussuhteid. Läänemere asendi strateegiline tähtsus on viimase kahe aastakümne jooksul oluliselt kasvanud, oma osa oli siin ka „Euroopa maja Balti nurga” tekkimisel. Läänemere-äärsed riigid moodustavad kolmandiku Euroopa Liidu elanikkonnast ning annavad kolmandiku EL sisemajanduse koguproduktist. Kahekümnendal sajandil vähetähtsaks ääremaaks jäänud piirkond on täna suuteline saama Euroopa südameks.
Möödunud sajandi poliitilise ja kunstlikult loodud kultuurilise eraldatuse tõttu on Läänemere-äärsete riikide majanduses tänapäeval märgatavaid ja põhjapanevaid erinevusi. Nende erinevuste kaotamine peab olema igasuguse Läänemere-äärse poliitika üks peamisi eesmärke. Hetkel tuleb meie regioonil lahendada mitmeid, sealhulgas ka üpris pahaendelisi mureküsimusi, millele ei ole võimalik leida kergeid, ilmseid või kiireid lahendusi.
Alustame keskkonnast. Meri ise on hädaohus. Veeseis on madal, veevahetus aeglane ja saastumine ränk. Läänemere päästmine on eluliselt tähtis kõikidele selle piirkonna riikidele. Ja mitmel põhjusel on Läänemeri eriti kaitsetu. See on madal meri, keskmiseks sügavuseks kõigest 58 meetrit, samal ajal kui näiteks Vahemeres on keskmine sügavus mitu kilomeetrit. Põhjamere ja Läänemere vaheline kanal on kitsas ja vesi vahetub aeglaselt: Läänemere vee täielikuks vahetumiseks kulub kolmkümmend aastat.
Kuna Läänemere valgalas elab 85 miljonit inimest, on inimkoormus mere jaoks äärmiselt suur. Tänapäeval on Läänemeri peaaegu Euroopa Liidu sisemeri, erandiks vaid Kaliningrad ja Soome lahe idapoolne osa. Siinne mereliiklus, kaasa arvatud üha kasvav naftatoodete ja muude keskkonnaohtlike ainete transport, on üks intensiivsemaid maailmas. Aastal 1991 eksportis Venemaa Läänemere kaudu umbes 15 miljonit tonni naftat aastas. Täna on see kogus juba 75 miljonit tonni ja möödunud aastal andis Venemaa teada, et aastaks 2015, seega seitsme aasta pärast, kavatsevad nad suurendada eksporti 150 miljoni tonnini aastas – see tähendaks kümnekordset kasvu 25 aasta jooksul. Seda tasuks meeles pidada, kui me kavandame laiahaardelisi tööstusprojekte Läänemere piirkonnas ja/või meres eneses.
Me teame, mida tähendas Hispaania rannikule ühe laeva, „Paradiso” (muuseas, juhuse tahtel lähtus selle naftalast Lätist, Ventspilsi sadamast) hukk 200 miili kaugusel kaldast ja 2 kilomeetri sügavuses vees. Rõhutan, et Läänemere keskmine sügavus on 58 meetrit ning sügavaim punkt kolmandiku kilomeetri sügavusel. Vaadakem tõele näkku – üksainus „Paradiso”-taoline katastroof hävitaks meie mere kolmekümneks saastaks, poolteiseks inimpõlveks.
Lisaks seisame silmitsi veel mere eutrofeerumise ränga probleemiga, mis ähvardab jätta mõned meie ühise järve osad loomsete eluvormideta. Mereliiklus on omaette küsimus: nagu mu sõber Paavo Lipponen kunagi naljatamisi ütles, tuleks kogu Soome lahe põhja-lõuna ja ida-lääne suunalisele liiklusele mõeldes sinna valgusfoorid üles panna.
Konkurentsivõimest – Läänemere Arengufoorum on varem võrrelnud Läänemere piirkonna konkurentsivõime potentsiaali kolme suuruselt enam-vähem sarnase piirkonna arengupotentsiaaliga: need on Kesk-Euroopa, Briti saared ja Pürenee poolsaar. Möödunud kuul avaldas World Economic Forum analüüsitulemused, mille kohaselt Läänemere piirkonna konkurentsiindeks on kõrgeim – Soome, Rootsi, Taani ja Saksamaa on maailma neli kõige konkurentsivõimelisemat riiki, Eesti on kõige konkurentsivõimelisem Euroopa Liidu uute liikmete seas ning edestab enam kui veerandit EL-15 riikidest. Viimastel aastatel on Läänemere piirkond edestanud omataolisi Euroopa piirkondi niisuguste võtmenäitajate poolest nagu jõukuse kasv, tööviljakuse kasv ja teaduslik innovatsioon. Meie peamisteks eelisteks on tugev materiaalne infrastruktuur, oskuslik tööjõud, madal korruptsioonitase, tugevad klastrid ja arenenud teaduslike uuringute süsteem. Ometi ei kasuta me oma konkurentsivõime potentsiaali täielikult. Piirkonna jõukus on samaväärsete piirkondadega võrreldes madalam. Peamiseks nõrkuseks on sisemise konkurentsisurve madal tase. Ühelgi piirkonna riikidest ei ole piisavalt suurt turgu, et soodustada konkurentsi arengut vajaliku tasemeni. Probleemi ainus lahendus on süvendada piirkondlikku integratsiooni, lastes konkurentsil teha oma töö. Kui piirkondlikud raskused suudetakse ületada, on Läänemere piirkonnal võrreldud piirkondadest kõige suurem kasvupotentsiaal.
Selle saavutamisel on võtmenõudeks funktsioneeriv siseturg. Kapitali vaba liikumine saab maksimaalset kasu tuua alles pärast seda, kui Rootsi, Balti riigid ja Poola on võtnud kasutusele euro. Kaupade ja teenuste tõeliselt vaba liikumine nõuab Euroopa Liidu siseturul praegu kehtivate kaubandusmenetluste maksumuse vähendamist. Rahvusvaheliste aruannete hinnangul on kaubandusmenetluste maksumus praegu 2,5–15 protsenti tehingu väärtusest. Vabaks liikumiseks on oluline ka normide ja nõuete ühtlustamine kogu piirkonnas – ka nendes küsimustes, kus Euroopa Liit liigub edasi liiga aeglaselt.
Eriti oluline on soodustada teenuste vaba liikumist. See on EL uute liikmesriikide tugev külg, mis võiks tasakaalustada praegust kapitali vaba liikumise ülekaalu. Rootsi pankadel on võimalik mere tagant panku üles osta, kuid Eesti innovatiivne internetiteenuse pakkuja ei saa oma teenust Rootsis turustada, sest see ei ole talle lihtsalt lubatud.
Omaette küsimus on maismaatranspordi infrastruktuur, seda eriti Läänemere idakaldal. Kuni probleemid ootavad lahendusi – EL Komisjon vaeb Via Baltica ehitamist läbi Poola ning Rail Baltica projekti edusammud jäävad loiuks või üldse olematuks, ei saa me vajalikul määral arendada kaubandussidemeid Kesk-Euroopaga.
Energeetikast. Meie piirkonna külm kliima ning keskendumine energiamahukale tööstusele nõuab, et meie energiaga varustamine oleks kindlalt tagatud. Baltimaade energiasüsteem on tänini, 17 aastat pärast Kurjuse Impeeriumi kokkuvarisemist, jäänud oma olemuselt Venemaa energiasüsteemi osaks. Balti riikide positsiooni muudab ebakindlaks just tugev impordisõltuvus ühest tarnijast ning praktiliselt olematu integreerumine Euroopa Liidu energiavõrgustikega. Selles kontekstis peaks Balti ühtse elektriringi loomine ning ühistegevuse jätkamine selleks, et luua eeltingimused ühtse Balti riikide energiaturu tekkimiseks ning selle integreerimiseks Põhjamaade ja EL elektriturgudega, olema oluline prioriteet. Lõppude lõpuks on see teema lahutamatu üleeuroopalise energiajulgeoleku küsimusest.
Innovatsioonist. Kahekümne esimesel sajandil on innovatiivse ärikeskkonna loomise oskus vajalik igale piirkonnale, mis tahab edukalt osaleda konkurentsis. On vähemalt kolm eluliselt tähtsat põhjust selleks, et kujundada Läänemere piirkonna ühine nägemus innovatsioonist.
Esiteks, Läänemere piirkonna eripära ja kogu selle piirkonna oluline eelis on suur kõrghariduse ja inimkapitali varu, mida piirkonna eri osades siiski erineval määral suudetakse rakendada majandusliku kasu huvides. Läänemere piirkonnas tuleks välja arendada selgepiiriline majanduslik ja sotsiaalne raamistik, mis aitaks kasutada mitmekesise kultuuripärandi ning intellektuaalse kapitali konkurentsieeliseid innovatsioonipõhise tootlikkuse tõusu saavutamiseks.
Teiseks, paljud teadlased ja ärimehed on märkinud, et just innovatsiooni osas võiksid Läänemere piirkonna maad üksteist suurepäraselt täiendada: Põhjamaad ja Saksamaa pakuvad oma kogemusi, stabiilsust ja maailma tippudelt omandatud teadmisi, samal ajal kui Baltimaad ja Poola võivad pakkuda uusi perspektiive, loovust ja dünaamikat, paindlikkust ja hoogsat arengutempot. Mida need kaks potentsiaali koostöö ja sünergia abil võivad saavutada, näitab kõige paremini Skype’i nime all tuntud Rootsi-Eesti ühistoode.
Kolmandaks, üks probleem, millega paljud Läänemere piirkonna maad silmitsi seisavad, tuleneb meie väiksusest. Erasektori uurimis- ja arendustegevus kipub koonduma mõnesse üksikusse suurde ja enamjaolt välisomanduses olevasse firmasse, samas ei ole piirkonna riigid ise piisavalt suured, et luua kriitilist massi, mis lubaks nende rahvusvaheliste tippfirmade ümber üles ehitada töötava ja stabiilse klasterstruktuuri. Ma usun, et kui me lahendame need kolm probleemi, siis on Läänemere piirkonnal eeldusi tõusta innovatsiooni alal juhtivaks piirkonnaks kogu maailmas.
Kokkuvõtet alustaksin sellega, et Euroopal tuleb uuesti tundma õppida meie piirkonna ajalugu, nii selle rahulikke kui ka tormilisi ajajärke. Kuid ajalool on ka teisi olulisi õppetunde, mis kinnitavad meie piirkonna riikide vastastikust sõltuvust ning äri ja kaubanduse õitsengut Läänemere ääres. Kõige tählepanuväärsem näide on Hansaliit, mille turud ulatusid Inglismaalt Hollandi, Põhja-Saksamaa ja Läänemeremaadeni. Läänemere piirkonnal tuleb omal jõul taasleida oma identiteet ning samal ajal säilitada piirkonna rikkalikku kultuurilist mitmekesisust. Euroopa Liidu siinsete liikmesriikide kultuuripärand ei ole üksnes oluline kultuuriväärtus, vaid moodustab ka olemuslikult ilmeka osa Euroopa ühisest kultuuripärandist.
Lõpetuseks – suur osa sellest, mis täna öeldud, võtsin ma ühest varasemast Euroopa Parlamendi Balti Euroopa Intergrupi liikmena tollesama rühmituse tarvis kirjutatud tööst. On tore tõdeda, et suur osa sellest leidis tookord tee ka Euroopa Parlamendi aruandesse, mis võeti vastu möödunud aastal, kui ma olin juba parlamendist lahkunud, et asuda oma praegusele ametikohale.
Selle aruande otsese tulemusena on käivitatud kolm katseprojekti, mida Euroopa Liit rahastab 6,5 miljoni euro ulatuses. Üks neist Läänemere puhastamiseks mürkidest, teine selleks, et parandada meretranspordi jäätmete kõrvaldamist – kui mõelda tundlikus Läänemeres sõeluvatele arvukatele laevadele, siis on see suur probleem – ja kolmanda projekti sihiks on koordineerida nende enam kui kolmekümne Läänemere-äärse mõttekoja tegevust, mis tegelevad just Läänemere piirkonna probleemidega.
Komisjon toetab kindlalt Läänemere strateegiat, president Barroso on meiega ning projekti juhib regionaalpoliitika volinik Danuta Hübner.
Nõukogu poole pealt – Rootsi, kellest saab eesistuja järgmiseks 14 kuuks, on täis indu. Aga sellest ei piisa. Meile ei ole tarvis tasapisi ja tagasihoidlikult rahastatud programmi, vaid täisverelist EL strateegiat, samasugust nagu Põhjamõõde, mis tegeleks EL sisemiste, ma rõhutan – sisemiste küsimustega, ning mille rahastamine toimuks samamoodi nagu me ise oleme rahastanud teisi piirkondi – nagu me rahastasime Venemaad Põhjamõõtme raames ja ka Aafrika põhjarannikut. See, mida meil teha tuleb – ja just siin saavad Läänemere Arengufoorumi osalised oma panuse anda – on veenda ja meelitada oma valitsusi, avaldada neile survet. Meie valitsused peavad kokku leppima, et Läänemere strateegia lisataks eesistumisaja kokkuvõttesse, nii nagu Soomel õnnestus suruda 1997. aastal Luxembourg’i eesistujaperioodi kokkuvõttesse Põhjamõõde – paljudel meist jäi see kahe silma vahele, sest just siis kutsuti Eesti EL liitumisläbirääkimistele. Nüüd tuleb Läänemere-äärsetel EL valitsusjuhtidel oma tegevust koordineerida nõnda, et meil lõpuks ometi oleks tõsiseltvõetav programm meie mere – või nagu vanad roomlased ütlesid – Mare Nostrum’i tarvis.
Sellega ma lõpetan. Olen rääkinud ehk pikemalt kui presidendi avasõnade puhul tavaks – nähke siin märki sellest, kui tähtis on minu jaoks Läänemere küsimus.
Tänan teid.
