-
Reset
+
06.09.2007
Austatav Riigikohtu esimees,
daamid ja härrad.
Tänan Riigikohut ja Veneetsia Komisjoni võimaluse eest jagada teiega oma mõtteid põhiseadusest ja põhiseaduse järelevalvest.
Eesti rahvas võttis oma põhiseaduse vastu pisut enam kui viisteist aastat tagasi. See on märkimisväärne aeg, arvestades et ükski varasem Eesti põhiseadus – aga sisuliselt saame rääkida kolmest põhiseadusest – ei ole nii pikalt toimida saanud.
Põhiseaduse viieteistkümnele kehtimisaastale tagasi vaadates võime minu arvates olla rahul, sest põhiseadus on olnud omariikluse taastamise järel seatud eesmärkide täitmisel kindel alusmüür. Riigikogu, Riigikohtu ja teiste põhiseaduslike institutsioonide koostöös oleme Eestis üles ehitanud euroopaliku õigusriigi.
Riigivõimu tegutsemine üksnes seaduste alusel, sõltumatud kohtud ja põhiõiguste kaitse oli rahva üksmeelne ja selge nõue. Meie stabiilne poliitiline süsteem ongi lubanud meil naasta Eestiga samu väärtusi jagavate riikide ja rahvaste sekka.
Põhiseadusel ühise eesmärgi kandja ja sümbolina on selles kõiges olnud väga oluline osa.
Ent täna kostub aeg-ajalt küsimus: kas Eesti vajab uut põhiseadust?
Kui põhiseadust käsitada esmajoones õigusaktina, mille väärtust tuleb hinnata puhtjuriidilise mõõdupuuga, siis võib ehk mõista ka neid, kes põhiseaduse kapitaalremonti vajalikuks peavad. Mina nende hulka ei kuulu. Minu arvates ei ole põhiseadus üksnes juristide, vaid meie kõigi oma ja selle väärtuse mõõtmisel on juriidiline täiuslikkus üks mitmest, aga kaugelt mitte ainuvõimalik hindamisskaala.
Märksa olulisem on mõista, milleks on meile üldse põhiseadust vaja. Aga selleks, et reguleerida riigi suhet kodanikuga, kus nii-öelda tellija või tööandja on kodanik ja kus riik on tööriist ja vahend, et täita kodanike soovi elada turvaliselt ja vabalt. See on klassikalise liberaalse demokraatia alusmõte, mis pärineb John Locke’i teosest „Kaks esseed valitsemisest“.
Sestap küsigemgi selles valguses: kas Eesti põhiseadus on sellega toime tulnud? Võime väita, et võrreldes kolme varasema põhiseadusega on kindlasti toime tulnud ja vägagi hästi.
Ma ei ole nõus nendega, kes räägivad, et ühiskondlikud muutused Eestis ja rahvusvahelises keskkonnas tingivad automaatselt vajaduse vahetada meie viisteist aastat noor põhiseadus välja uue ja kaasaegsema vastu.
Iga riigi põhiseadus on oma aja laps selles mõttes, et see toetub koostamisaegsetele ettekujutustele ja teadmistele riigi- ja õiguskorra ülesehitusest. See peegeldub ka näiteks põhiseaduse sõnakasutusest.
Ent samas, Eesti põhiseadus ei ole ajale jalgu jäänud. Minu hinnangul on meie põhiseadus targalt koostatud dokument, mis võimaldab riigi- ja õiguskorda arendada kooskõlas ühiskondliku ja õigusmõtte arengutega.
Uut põhiseadust, Eesti inimeste ühise toimimise uut aluskokkulepet läheks meil vaja alles siis, kui uued eesmärgid nõuavad põhimõttelisi ümberkorraldusi riigi juhtimise alustes. Praegu sellist olukorda ei ole.
Teatavad muudatused on muidugi olnud vajalikud ning ei ole kahtlust, et neid tuleb põhiseadusse tulevikus ka viia.
Olgu näitena toodud põhiseaduse täiendus seoses Eesti saamisega Euroopa Liidu liikmeks. Või näide teisest vallast – me pikendasime omavalitsuste volikogude volituste aega. Või värskem, aga tegelikult siiski juba pikaajaline teema – me vajame põhiseaduslikku selgust riigikaitse juhtimise küsimuses.
Põhiseadust ning selles sätestet printsiipidele ja väärtustele üles ehitatud elukorraldust tuleb hoida. See on kõigi riigi ja kohaliku võimu asutuste, kodanikeühenduste ja Eesti inimeste kohus.
Mu daamid ja härrad!
Põhiseaduse tähenduse ja mõtte kaitsja ning selgitajana on keskne roll kõigil põhiseaduse järelevalves osalejatel.
On ilmne, et küsimused, millega põhiseaduslikkuse järelevalve puutub kokku 15 aastat pärast põhiseaduse vastuvõtmist, ei ole needsamad, mis olid aktuaalsed tollal. Kui eelmisel kümnendil tuli Riigikohtul kui põhiseaduse kohtul keskenduda ennekõike poliitiliste institutsioonide – parlamendi, presidendi ja valitsuse – pädevust ja nende võimupiire puudutavate vaidluste lahendamisele, siis käesoleval ajal paiknevad suurimad väljakutsed mujal.
Nii on näiteks veel paljuski lahti mõtestamata ja avalikkusele selgitamata põhiseaduse täiendamise seaduses sisalduvad põhiseaduslikud printsiibid, mis määravad kindlaks Eesti Euroopa Liitu kuulumise alused.
Sest küsimus ei ole pelgalt teoreetilises riigiõiguslikus konstruktsioonis, vaid selles, kuidas me tajume oma riigi suveräänsust, oma õigusi ja kohustusi Euroopa Liidu liikmesmaana ja selle kodanikena ning oma võimalusi rääkida kaasa Euroopa, aga ka maailma asjades.
Ka põhiõiguste valdkonnas on palju teha. Sellest, kui teadlikud on kodanikud oma põhiõigustest ja nende kaitsmise võimalustest ning kui tõsiselt võtavad riigi institutsioonid õiguste tagamist, sõltub meie riigi ja kodanike käekäik.
See ei ole mingil juhul etteheide, eriti mitte meie põhiseadusele. Siin on mõtlemise ja tegutsemise ruumi meie põhiseadust ja selle mõtet hoidvatele institutsioonidele. Nagu ka kõigile teistele, kelle töö on kaaskodanike harimine riigi toimimise põhiküsimustes.
Olen kuulnud mitmete nii Eesti kui ka välismaiste ekspertide hinnanguid, et meie põhiseadusest tulenev põhiseaduslikkuse järelevalve mudel on unikaalne ja Eesti-sugusele väikeriigile väga sobiv.
Kas Eestis toimiv põhiseaduslikkuse järelevalve korraldus võimaldab ära hoida kohtute süüdistamise poliitikasse sekkumises? Kas põhiseaduslikkuse järelevalves on üleüldse võimalik eristada poliitilise või mittepoliitilise iseloomuga küsimusi?
Need on vaid mõned teemad, mille üle kutsuvad korraldajad algavast konverentsist osavõtjaid diskuteerima. Loodetavasti lisandub konverentsi tulemusel ka Eesti-sisesesse mõttevahetusse uusi asjakohaseid ideesid ja argumente.
Soovin teile kõigile viljakaid arutelusid!
