koned

Kõned

- Reset + Prindi

Vabariigi President Lennart Meri mälestuskonverentsil “Mäleta tuleviku Euroopat” 29. märtsil 2007

29.03.2007

Proua president, härra peaminister, ministrid, sõbrad!

Ma ei peatunud Lennart Meril meie eelneva arutelu käigus, kuna tahtsin sellele teemale rohkem aega pühendada. Arvan, et on igati asjakohane öelda, et ilmselt ei viibiks keegi meist praegu siin, kui ei oleks olnud Lennart Merit. Mitte vaid seetõttu, et paljud meist olid tema sõbrad, vaid seetõttu, et ilma Lennartita ei oleks meie kohtumine Eestis, Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigis, lihtsalt võimalik. Me ei saaks arutleda siin selliste teemade üle nagu Euroopa välis- ja julgeolekupoliitika tulevik, transatlantilised suhted ja ka kõigi muude punktide üle meie kolm päeva kestva kohtumise päevakorras, kaasa arvatud võimalused Ukraina ja Gruusia abistamiseks ja meie Lähis-Idaga seotud ettevõtmised. Kui poleks olnud Lennart Merit, poleks nendest küsimustest lihtsalt räägitud ja ka teil ei oleks olnud põhjust siin olla. Tegelikult kahtlen ma isegi selles, kas ilma Lennart Merita oleks ehitatud seda SAS Radissoni hotelli, kus meie konverents toimub.

Asi ei olegi selles, et Lennart Meri ise oleks kõige sellega hakkama saanud, ning muidugi ei olnud see tema, kes ehitas SAS Radissoni hotelli, kuid just tema oli see, kellest said alguse paljud neist asjadest, mis lubavad meil täna tegeleda mitte meie endi muredega seoses võimalusega liituda ühel ilusal päeval Euroopa Liidu ja NATOga, vaid pigem teemadega, mis on seotud meie kõigi ühiste jõupingutustega. Tänu Lennart Merile jätsid paljud inimesed katki oma tavapärased tööd ja tegemised ning tegid selle asemel midagi muud – asusid tööle Eesti hüvanguks. Nende nimekiri algab selliste nimedega nagu Sir Gary Johnson ja Ufe Ellemann-Jensen ning sinna kuulub kümneid tollal veel noori eestlasi, kellest praeguseks on saanud pisut kogukamad keskealised eestlased, nagu näiteks Tiit Pruuli ja Jüri Luik. Ma ei hakka nende kõigi nimesid siinkohal üles lugema, kuna neid on selleks liiga palju, kuid just nemad olid need, kes jätsid pooleli selle, millega nad parasjagu tegelesid ja asusid töötama Eesti heaks. Nad tegid seda, kuna uskusid sellesse, mida ütles ja tegi Lennart Meri, tema poolt väljaöeldud unistustesse ning tema nägemusse Eesti tulevikust. Just need inimesed tegid Eestist selle, mis ta praegu on. See on samuti üks nendest asjadest, mille eest me kõik peaksime tänulikud olema.

Kuid on ju ka veel Lennart ise. Tean oma kogemustest, milline oli suhtumine sellesse Euroopa nurgakesse enne Lennarti tulekut. Seda nähti tarbetu ja korratu piirkonnana, mille iseseisvusest ei olnud huvitatud keegi teine peale meie endi. Ei olnud vähe neid, kes seda avalikult välja ütlesid, ja veelgi rohkem oli neid, kes väljendasid sellist arvamust eraviisiliselt või Euroopa Liidu ja NATO juhtorganites. Tollal oli väga lihtne ja mugav heita uued postkommunistlikud riigid kõrvale, öeldes: „Need inimesed on meist erinevad”. See oli ajajärk, mil eksisteeris kahesuguseid Ida-Euroopast ja postkommunistlikust maailmast pärit inimesi. Oli KGB inglise keelt kõnelevaid silmakirjalikke tegelasi, kelletaolisi võib praegugi kohata mõningatel Münchenis toimuvatel konverentsidel, ja oli üliagaraid idaeurooplasi, kes kuulutasid, et Lääs on neile võlgu idast pärit barbarite peatamise eest.

Siis aga saabus Lennart Meri. Lennart tegi kõik relvituks. Erudeeritud, teravmeelne ja suure lugemusega – temas oli kõike seda, mida pidi olema meie poolt idealiseeritud härrasmehes-õpetlases-diplomaadis-intellektuaalis, kes oli meile tuntud loetud raamatutest ja Teise maailmasõja eelset perioodi käsitlevatest filmidest, kuid kellesarnaseid enam ei eksisteerinud. See on tõsi, et selliseid inimesi ei olnud enam alles jäänud. Diplomaatia oli muutunud äriks, mis oli nagu iga teinegi äri, ja seal ei olnud ruumi neile, kes mõtlesid, tundsid filosoofiat või olid kursis kirjandusega. Just Lennart Meri oli see, kes veenis lugematuid kahtlejaid ja kõigutas veelgi suuremal hulgal eitajaid, tehes neile selgeks, et sellel riigil, nagu ka suurel osal sellest maailmanurgast, on õigus nõuda endale kohta demokraatlikus, õigusriigi põhimõtteid austavas ja vabas Euroopas. Ta tegi neile selgeks, et sellisesse Euroopasse kuulumine on valiku küsimus ja et pärast sellise jubedaima koosluse (ja uskuge mind, 25. detsember 1991 oli minu elu kõige õnnelikum päev) nagu Nõukogude Liit kokkuvarisemist on uusi eraldusjooni (ja ei tasu arvata, et eraldusjooni enam ei eksisteeri) tõmmanud vaid need, kes pretendeerivad Euroopa pärandile, kuid põlistavad ja süvendavad tegelikult vaid ebademokraatlikku ja Euroopale mitteomast despotismi.

See on aga sootuks teine teema ja sellest ei tahaks ma täna rääkida.

Täna, Lennart Meri sünnipäeval, avame me konverentsi, kuhu on kogunetud arutama Lennart Merile südamelähedasi teemasid – välispoliitika, Euroopa tulevik ning võimalused vabaduse, demokraatia ja õigusriigi põhimõtetel toimiva areaali laiendamiseks ja ühendamiseks. Ma ei usu, et oleks mõni parem viis Lennart Meri, selle suure eurooplase mälestuse austamiseks, kui koguda siia, Tallinnasse, tema sünnipäeval kokku juhtivad välispoliitika, julgeoleku ja Euroopa asjatundjad. Paluksingi nüüd teil kõigil tõusta ja tõsta klaas tõeliselt väljapaistva eurooplase, Lennart Meri, mälestuseks!