-
Reset
+
23.05.2007
Austatavad ministrid, austatav president,
austatav Euroopa Komisjoni volinik, austatavad Riigikogu liikmed,
mu daamid ja härrad!
Me oleme nii ära harjunud Eesti krooniga, et me ei kujutagi ette, mis on elu ilma selleta. Aga võib-olla, et tunnus sellest, kui oluline ta on, on see, et Eestis pole ühtki inimest üle 30 aasta vanuse, kes ei mäletaks, mida ta tegi ja mis juhtus või mida ta ise koges 22. juunil 15 aastat tagasi. See on üks nendest päevadest inimelus, kus keegi küsib: ''Mida sa tegid sel päeval?''. Ta teab.
Lubage mul kõigepealt heita pilk lähiminevikku, meie lähiajalukku. Jah, ajaloolase silme läbi ei ole 15 aasta tagune aeg, 1992. aasta, veel mingi õige ajalugu. Ometi leiame me vähem kui ühe inimpõlve tagant hoopis teistsuguse ühiskonna hoopis teistsuguses majanduslikus olukorras. Muutus on olnud nii kõikehõlmav, et me sageli ei oska ega suudagi seda enam täpselt mäletada.
See näib osaliselt lausa uskumatuna. Tollaseid kroonikakaadreid täna vaadates tunned ära küll tuttavad, kuigi mõnevõrra nooremad ja saledamad näod, aga mitte ruumi, kus nad toona toimetasid.
Eesti krooni nagu ka Eesti põhiseadusliku riigikorralduse taastamisest möödub tänavu 15 aastat. Maailm oli siis oluliselt teistsugusem kui täna. Eesti krooni kaasaegseks oli anarhiline kaos meie majanduses kõrvuti tohutute muudatustega poole Euroopa ühiskondlikus ja poliitilises korralduses. Äsja olid Euroopa Majandusühenduse 12 liiget kirjutanud alla Maastrichti lepingule. Soome, Rootsi ja Austria liitumiseni jäi veel kolm ja Euroopa ühisraha euro sünnini kaheksa aastat.
Tookord, 15 aastat tagasi, ei arutatud Eestis Euroopa majanduse võimalusi üleilmses konkurentsis. Selle asemel murti pead Eesti väljavaate üle majanduslikult ise hakkama saada. Kõlasid regulatiivse riigimajanduse rasked, kokkuvarisemise eelsed pahaendelised ohked. Puudus oli kõigest, välja arvatud ehk rubladest, mis enam ei maksnud.
Seda siiram võiks olla meie rõõm selle üle, et vaid 15 aasta jooksul on meilt vastuseid ootavad küsimused nii kardinaalselt muutunud. Ei, need vastused ei pruugi olla alati lihtsamad. Pigem vastupidi. Aga eelduse, et me saame küsida arenenud riigile omaseid küsimusi, on meile ühest küljest loonud prognoositust suurem majanduslik edu. Teisalt aga arusaam, et tänapäeva maailmas ei sõltu väikeriigi edu mitte ainult temast enesest, vaid hoopis avaramast meid ümbritsevast ruumist. Ses mõttes pole Eesti edu võimalik käsitella lahus kogu Läänemere regiooni heast käekäigust kitsamas ning Euroopa Liidu edust laiemas geograafilises mõttes.
Austatavad daamid ja härrad,
Äsja mainitud suurte muutuste kiuste on ka tänase Eesti põhiküsimus jäänud laias laastus samaks. Kuidas hakkama saada üha tihenevas konkurentsis? Milline on Eesti optimaalseim tee, arvestades meie siiski üsna nappe ressursse võrreldes globaalse majandusruumi suurte tegijatega?
Tänane Eesti pole veel rikas, kuid ka kaugeltki enam mitte vaene riik. Jõukuse ja elatustaseme kasv on võtmas meilt seniseid arengueeliseid, näiteks odavat tööjõudu.
Hetkehinnang Eesti rahvusvahelisele konkurentsivõimele on päris hea: International Institute for Management and Development'i pingereas kuulub Eestile praegu 22. koht. Eesti rahanduspoliitikat ja rahandusministreid tuuakse eeskujuks meist paremalgi järjel riikidele.
Meie majandusedu ühed allikad – stabiilne rahasüsteem ja vastutustundlik konservatiivne eelarvepoliitika – peavad jääma paika ka edaspidi. Küll aga lisanduvad neile üha enam uued teemad. Ennekõike hariduse ja innovatsiooni, aga ka inimkapitali väärtustamise valdkonnis. Selle kõrval tuleb meil koos oma partneritega leida vastused energeetika tulevikku ja energeetika julgeolekut puudutavatele küsimustele. Neid vastuseid ootab üha enam mis tahes riik, iga ettevõte ja üha enam ka iga inimene.
Lõpetuseks lubatagu mul tervitada ja tänada kõiki neid, kelle tarkus ja sihikindel töö viisid vastselt oma iseseisvuse taastanud Eesti riigi 15 aastat tagasi oma rahani. Just neid võib nimetada Euroopa viimase paarikümne aasta ühe kirkaima majandusliku eduloo autoreiks. Nii nemad toona nagu ka meie täna ju teame, et raha on üksnes vahend, aga mitte eesmärk. Võib-olla veel mõned võiksid sellest aru saada, peale meie siin. See on vahend, mis aitab Eestil ja Eesti rahval areneda ja õitseda, end hästi ja turvaliselt tunda.
Ja seetõttu, lähtudes Eesti pikaajalistest huvidest, tunneksin ma rõõmu, kui juba lähemas tulevikus saaksime Eesti kroonist rääkida ajalookonverentsidel ja mitte majandusfoorumitel. Oma väärtustega ja poliitiliselt oleme me juba täna Euroopas. Nüüd on aeg sinna jõuda fiskaalselt – rahanduslikult.
Aitäh!
