-
Reset
+
27.06.2007
President Toomas Hendrik Ilves pidas kõne Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuses (Center for Strategic & International Studies, CSIS) korraldatud Riigimeeste Foorumil. Eesti riigipea kõneles uue Euroopa definitsioonist ning vastas küsimustele energia- ja küberjulgeoleku teemadel. Presidendi sõnavõtu juhatas sisse CSIS nõunik Zbigniew Brzezinski.
Inglisekeelset sõnavõttu on võimalik kuulata CSIS veebilehel.
Valmistan nii mõnelegi siin ehk täna pettumuse, sest ma ei kavatse tegelikult eriti palju rääkida Venemaast, kuna Eesti huvid on märksa enam suunatud Euroopale, Läände ja meie transatlantilistele suhetele kui sellele, et me oleme pidevalt sunnitud tegelema nende teiste küsimustega, mis küll kuhugi ei kao, kuid ei paku erilist intellektuaalset huvi ega ka poliitilist huvi üheski muus plaanis kui taktikalise kaitse küsimustena.
Ent muus osas on Eesti tõeliseks huviks, Lääne tõeliseks huviks tõepoolest see, kuhu suundub Euroopa, ning just sellele tahan ma – tahan ma täna keskenduda.
Kuid minu tänase ettekande pealkiri on „Uus Euroopa uues Euroopas“, ning minu meelest on sel palju tähendusi – sellepärast ma selle pealkirja valisingi. Euroopa Liidu uusi liikmeid iseloomustati juba pikka aega enne seda, kui nad liikmestaatuse said, sõnadega, millega meie küll ei olnud palunud ennast iseloomustada. Ühest küljest arvas Ameerika Ühendriikide kaitseminister, et meist saab uus jõulise, Ameerika-meelse Euroopa Liidu eelvägi. Ja teisest küljest, kui me tõepoolest Ühendriike toetasime, leidsid Euroopa liidrid, et me oleme halvasti kasvatatud lapsed, kes ei tea, millal tuleb suu pidada.
Venemaal mõistetakse uut Euroopat mõlemas tähenduses – nii uute liikmete osas kui ka Euroopat niisugusena, nagu me seda täna näeme – minu meelest ikka niisama halvasti kui ammustel aegadel. Tehakse veelgi vägevamaid üldistusi, niisuguseid, nagu võib kohata mõnes Ühendriikide ajalehes, mida vaevab sundmõte, et Euroopa Liit on midagi niisugust, mida ta ei ole – läbi kukkunud, saamatu ja kokkuvarisemisele määratud; samuti niisuguseid, nagu võime näha mõnedes Briti väljaannetes, kus hiiglaslik Euroopa kummitab orwelliliku superriigina – küll ilma mustade ÜRO helikopteriteta, mis oleksid valmis John Bulli kallale sööstma, kuid seda vaid põhjusel, et kopterite värvi ei ole veel otsustatud. (Naer.)
Nagu alati, on lihtsustavad üldistused väärad, kuid võimaldavad meil ometi heuristiliselt tabada midagi, mille olemasolu oleme senini vaid tunnetanud. Kuna kõik on hoopis keerulisem, siis püüaksin selle asemel, et laias laastus nimetada muutusi, mis on järgnenud kõige sügavamale muutusele: Berliini müüri langemine, millele poolteist aastakümmet hiljem järgnes kaheteistkümne uue liikme, ühtekokku 110 miljoni uue kodaniku vastuvõtmine, mis tähendas peaaegu 30-protsendilist rahvaarvu suurenemist Euroopa Liidus. Ma keskendun pigem mõnele konkreetsele küsimusele ning heidan seejärel pilgu probleemidele, mis ootavad lahendusi täna.
Mõistagi on iga riik omanäoline, seepärast andestage palun ka minupoolsed laiemad üldistused. Kummatigi kehtivad uue Euroopa kohta mõned põhitõed, mida kaitseminister Rumsfeld iseloomustas täiesti õigesti. Kõigepealt puudub uutel liikmetel see peaaegu automaatne antiamerikanism, millest suuremas osas Lääne-Euroopast juba 1960. aastatest peale oli saanud comme il faut – kui mitte de rigeur – nendele, kes soovisid olla salonfähig.
Kuid see ei tohiks meid üllatada, kui võtame arvesse Lääne-Euroopa ja Ühendriikide positsioonide erinevusi külmas sõjas. Meenutagem, et kui Poolas valitses sõjaseadus, kiitis üks Saksamaa kantsler Jaruzelskit kui tõelist Poola patriooti. Kui Ronald Reagan nimetas Nõukogude Liitu kurjuse impeeriumiks, siis suurem osa meist rumalukestest, kel oli olemas empiiriline teadmine selle kohta, kuidas Nõukogude Liit toimib, leidis selle olevat olukorra tõepärase kirjelduse. Niisiis on mõned põhjapanevad erinevused selles, missugusena Euroopa Liidu ja NATO uued liikmed näevad Ameerika Ühendriike ja missugusena nad näevad vähemasti Nõukogude Liitu.
Kuid seegi muutub ja on juba muutumas. Noored, kes on kasvanud kommunismita ning tänaseks jõudnud saada veidi üle kahekümne aasta vanaks, ning kui tagasi mõelda, siis tõepoolest, inimesed ei mäleta kuigi palju sellest ajast, kui nad olid kolm-neli aastat vanad, need inimesed on ju juba veerand sajandi vanused ning neil pole aimugi, mis ikke all nende vanemad elasid, ja nagu enamik lapsi või noori täiskasvanuid, arvavad nad, et kõik, mida nende vanemad räägivad, on täiesti vale, ja nii võib näha, kuidas ka Ida-Euroopa noored hakkavad matkima oma globaliseerumisevastaseid eakaaslasi.
Ma ennustan, et uued eurooplased käivad järgmise 30 aasta jooksul arvatavasti läbi sama arengutee nagu see Lääne-Euroopa põlvkond, kes vastandus varasemale Lääne-Euroopa põlvkonnale – inimestele, kel olid ilusad mälestused Marshalli plaanist, Berliini õhusillast ja 1940. aasta vabastajate-ohvitseride käitumisest pärast II Maailmasõja lõppu. Kuid see kõik muutub.
Teiseks on uued eurooplased suuremad kapitalistid. Paljudes meie maades on ühtse maksumääraga tulumaks, mille suurimaks eeliseks, muide, on peamiselt maksumaksjate kasvav seaduskuulekus maksude tasumisel. Oleme enam vabakaubandusele orienteeritud kui nii mõnedki vanad eurooplased. Me usume konkurentsi. Ning võib-olla on eriti oluline nimetada, et kapitali vaba liikumine, mis on üks Euroopa Liidu põhialuseid, viib suurte moonutusteni, kui selle juurde ei kuulu ka teenuste vaba liikumine või tööjõu vaba liikumine. Teile, kes te olete ameeriklased ning ei ole nende küsimustega kursis, ei hakka ma neid peensusteni selgitama ega ka vastuseid pakkuma, kuid tööjõu vaba liikumine ja teenuste vaba liikumine on midagi, mis moodustab osa – millestki, mis kujutab endast Euroopa Liidu põhivabadusi, mis siiski ei ole täielikud seni, kuni meil on olemas vaid kapitali vaba liikumine, mis paneb uued liikmed teistega võrreldes vägagi ebasoodsasse olukorda.
Ja kolmandaks on meie suhtumine Venemaasse teistsugune. Ka see muutub. Mõneski aspektis on see juba muutunud, kuid olles seda impeeriumi empiirliselt kogenud, näevad uued eurooplased arenguid meist ida pool teisiti kui romantikud – massiküüditamised, GULAGid, KGB, pikad järjekorrad, kus seistakse, et osta kehvi jalavarje või Trabanti, ei ole meie meelest kuigi romantilised. Me vaatame neile asjadele teisiti.
Ma ei taha olla kerglane. Kuid ma arvan, et on väga oluline tõde, et need, kes on Poznanis, Berliinis, Budapestis ja Prahas ning hiljem Vilniuses ja Riias ja Tallinnas üles tõusnud Venemaa kehtestatud võimu vastu, näevad neid sündmusi teise pilguga kui Lääne-Euroopa maad, kellel ei ole mingeid kogemusi vastuhakust totalitaarsele riigikorrale. Ja tõepoolest, ainus ülestõus natside ülemvõimu vastu leidis aset Poolas.
Minu meelest ongi põhiline erinevus Ida- ja Lääne-Euroopa vahel selles, et idaeurooplased teavad, mis tähendab olla sedavõrd meeleheitel, et ei jää muud üle, kui end sirgu ajada ja vastu hakata. Ja ma usun, et just see osa Ida-Euroopa hingest ongi vastuvõetamatu piirkondades, mis tahaksid edendada mõnevõrra – ma ei taha kasutada sõna „leplikku “, kuid igatahes mõistvat suhtumist totalitaarsesse riigikorrasse.
Need on suured erinevused, mis minu arvamist mööda hakkavad mõjutama Euroopa edasist arenguteed, kuid mitte selle lihtsustatud vaatenurga alt, mis näeb idaeurooplasi halvasti kasvatatud väikeste lastena või näeb neid lihtsalt Ameerika pooldajatena, sest ka ameerikameelsus muutub, ka Venemaal muutuvad inimeste vaated, muutuvad vaated kapitalismile – me näeme neid muutusi juba täna.
Mina tahaksin küsida, kuivõrd Euroopa niisuguste uute liikmetega ja uute ajenditega on võimeline maailmas konkureerima. Kui me jälgime globaliseerumise pikemaajalisi suundumusi, siis peab Euroopa olema sügavalt tänulik Monnet’le ja Delors’ile ühtse turu loomise eest tollal, kui globaliseerumist kui nähtust veel olemas ei olnud, sest just nimelt see on Euroopa riikide esindajatel võimaldanud vastu pidada globaalse turu konkurentsis.
Avatus Euroopa sees, avanemine konkurentsisurvele Euroopas eneses on olnud Euroopa konkurentsivõime tõukejõuks kogu maailmas. Kuid mulle tundub, et sellest ei piisa. Meil on vaja rohkem julgust. Meil on vaja selgemat nägemust Euroopast ning sellestki, missugune on maailm kahekümne viie aasta pärast, kui isegi tänane majandushiid Saksamaa näib kääbusena kiirelt kasvava India ja Hiina kõrval.
Täna suudab poole miljardi elanikuga Euroopa Liit oma elukvaliteedi, haridustaseme ja uuenduste jõul veel konkureerida nii USA 300 miljoniga kui ka näiteks India ja Hiinaga. Kuid mõelgem näiteks tõsiasjale, et miljardi ja kolmesaja miljonilise elanikkonnaga Indias on 8 protsenti elanikest juba jõudnud keskklassi elatustasemeni – neid on muidugi „kõigest“ 100 miljonit. Praegu, aastal 2007, on Indias juba rohkem keskklassi elatustasemeni jõudnud inimesi kui Saksamaal.
Ja mulle näib, et eurooplased, ma tahaksin öelda – meie, eurooplased – ei ole mõistnud üht põhilist tõde, ja see ei ole mitte – kui vaadelda kõiki neid siseheitlusi Euroopa arengu teemadel – suurte ja väikeste riikide küsimus; me kõik kipume unustama, et tänase Euroopa kõige suurem riik ei ole tegelikult eriti suur, ning kui jälgida, mis toimub Hiinas ja mis toimub Indias, peame tõdema, et kahekümne viie aasta pärast tuleb Euroopa Liidul tervikuna võidelda selle eest, et olla suur.
Euroopa Liidu praegune mõtteviis ei anna alust optimismiks ja seda kahel põhjusel. Üks neist on meie endi heade kavatsustega käivitatud innovatsiooni- ja konkurentsivõime arendamise programmi, Lissaboni strateegia läbikukkumine, ja teiseks üha süvenev protektsionismimeelsus Euroopa Liidus, süvenev natsionalism, süvenev niinimetatud rahvuskangelase esiletoomine – mis kindlasti oleks pannud nördima Monnet’ ja Delors’i.
Lubage, et ma käsitlen neid küsimusi ükshaaval. Kui minu kodumaa pärast viiskümmend aastat kestnud nõukogude mahajäämust taas pinnale tõusis, olin ma meeleheitel, mõeldes sellele, kui palju Eestil võib minna aega konkurentsivõimelise infrastruktuuri loomiseks. Õnneks avastas Eesti peagi, et täiesti uuel alal – infotehnoloogia uue infrastruktuuri loomisel – on võiduvõimalused kõigile võrdsed. Avaliku ja erasektori investeeringud informatsioonitehnoloogiasse võimaldasid minu kodumaal juba 1990. aastate keskpaigaks jõuda kõrgemale EL keskmisest tasemest ning sajandivahetuseks nii avalike teenuste kui ka mõne muu sektori – näiteks panganduse – puhul tasemele, milleni on jõudnud vaid vähesed Euroopa riigid.
Tuleval aastal peaks juba kogu meie maa olema kaetud WimAX või Wi-Fi võrguga, nii et igaüks ja igal pool võib pääseda internetti. Kindlasti suudab väike ja kunagi arenguraskustes vaevelnud postsovjetlik riik ületada näilised takistused. Kuid ma kardan, et suuremas Euroopa Liidus ei pruugi niisugune areng olla teretulnud. Valitsuse jõudluse suurendamine tähendab väiksemat ja kasinamat avalikku sektorit.
Sama lugu ka panganduses. 1990. aastate lõpust peale leiab 97 protsenti Eesti pangatehingutest aset interneti vahendusel. See tähendab, et me vajame vähem tellereid, vähem harukontoreid. Suur hulk töötajaid jääb tööta. Kui meil ei oleks olnud pikaajalist kaheksa, üheksa, kümne ja möödunud aastal üheteistkümneprotsendilise majanduskasvu perioodi, siis oleksime arvatavasti sattunud raskustesse. Eesti panus informatsioonitehnoloogiasse tasus ennast ära, muutes meid konkurentsivõimelisemaks, kuid sellest ei piisa – sellest ei piisa ka teistele riikidele, kui nad peaksid üksnes sellega piirduma.
Võiksime oma väiksust osaliselt tasakaalustada sellega, et laseme infotehnoloogial vabastada inimesed ülesannetest, millega arvutid nii või teisiti paremini toime tulevad, kuid see areng ei ole jätkusuutlik, kui me ei asu looma uuendusi. Sest isegi mitte Eesti – ja peatselt ka mõned teised Euroopa Liidu uued liikmed – ei saa enam pidada odavat tööjõudu üheks oma konkurentsieelistest. Meil on tarvis luua uusi tehnoloogiaid, vaja innovatiivset lähenemist, ja selleks tuleb võimaldada palju paremat haridust meie tehnilisele intelligentsile. Ning just siin on kogu Euroopa silmnähtavalt maha jäämas nii Hiinast kui Indiast, ning muidugi ka Ameerika Ühendriikidest.
Minu kodumaal, nagu ka Euroopas, oleme innovatsiooni osas maha jäämas. Meil ei jätku julgust astuda samme, mis oleksid vajalikud innovatsiooni edendamiseks. Nagu ma juba mainisin, on Lissaboni strateegia takerdunud. Probleemi teravdab ka ajude äravool Euroopast USAsse, kus kirjutatakse kõige enam doktoritöid, mis on vajalikud teaduse ja tehnoloogia arenguks.
Ja samal ajal tunneme meie, eurooplased – ja minu kodumaa ei ole siin erand – vastumeelsust sisserändajate suhtes. Üha sagedamini otsutavad meie lapsed õppeaineid valides matemaatika, loodusteaduste või mehaanika kahjuks; nõnda mõistame end ise konkurentsivõimetusse ning mitte üksnes kaupade, vaid ka teenuste osas. Ning minu meelest on just teenuste sektor – nagu ma eelpool juba mainisin – on just teenuste sektor see, kus meil eelkõige tuleb tõhusalt edasi liikuda. Möödunud aastal toimus tõsine võitlus vana ja uue Euroopa vahel. Vana Euroopa ei taha, et teenuste osas toimiks konkurents; uus Euroopa soovib seda.
Et te mõistaksite, kui suur võib olla erinevus – kui ma Tallinnas uude korterisse kolisin, helistasin oma telefonifirmale ja teatasin, et vajan uut internetiühendust. Hästi, ütlesid nad, me võime tulla kell kaks, kell neli või pool kuus, kuidas teile paremini sobib? Kui mind valiti Euroopa parlamenti ja ma kolisin Brüsselisse, siis helistasin ma seitsme nädala möödudes oma korteri peremehele. Ma ütlesin, et ma ei ole saanud mingit vastust oma palvele seada sisse internetiühendus, ning tema esimene lause mulle oli, et on ju möödunud kõigest seitse nädalat. (Naer.) Ja järgmiseks ütles ta midagi, mis on tuttav igaühele, kes on pidanud kommunistlikus blokis oma eluga toime tulema, nimelt – aga mul on seal tutvusi.
See olukord ei ole jätkusuutlik, kui Euroopa tahab säilitada oma konkurentsivõimet. Ma olen küsinud mitmetelt Euroopas resideerivatelt Eesti diplomaatidelt ja minu uurimused näitavad, et see ei ole sugugi ebatavaline vastus suures osas Donald Rumsfeldi poolt vanaks Euroopaks nimetatud maadest.
On kahju, et ta rääkis vanast ja uuest Euroopast, sest kui rääkida konkurentsist, siis ei ole olemas vana ega uut Euroopat, on olemas üksnes Euroopa Liit. Ja kui Euroopa konkurentsivõime on tõesti niisugusel tasemel, siis oleme kõik pigis. Konkurents või selle puudumine mõjutab kahtlemata ka julgeolekut. Nii Prantsusmaa ja Saksamaa kui ka – paraku – Eesti valitsus – kuna mul täidesaatvat võimu ei ole, võin üksnes kõnelda – on Euroopa Liidu energiaturu liberaliseerimise vastu. Euroopa maadele ei meeldi konkurents.
Me kõik tahame oma ettevõtteid konkurentsi eest kaitsta, ja siseriiklikul tasandil võib niisugune reaktsioon olla mõistetav. Aga kui üheks meie suurimaks energiatarnijaks on ennast energiahiiuks kuulutanud riik, kes on selgesõnaliselt väljendanud soovi kasutada energiaressursse välispoliitiliste eesmärkide saavutamisel – lubage, et ma tsiteerin Viktor Tšernomõrdini vaevalt aasta tagasi, 2006. aasta mais lausutud sõnu – kui ukrainlased ometi näitaksid üles vähem sõbralikkust Lääne suhtes, siis müüksime me neile gaasi palju väiksema raha eest – ning see tähendab, et mis energiasse puutub, siis oleme tänuvõlglased viisil, mida me endale mingil juhul lubada ei tohi, kui tahame säilitada oma demokraatlikke institutsioone.
Euroopal ei ole võimalik jätkata, öeldes, et me ei luba konkurentsi energeetika valdkonnas, mis tähendab seda, et me ei arendagi välja ühist energeetikapoliitikat, nii nagu Euroopal on olemas ühine kaubanduspoliitika, mille raames keegi härra Mandelson tuleb siia ja vaidleb – just, see oli Robert Zoellick, aga igatahes vaidleb USTRiga või veel kellegagi, kuid esindab siin igal juhul täievoliliselt kõiki 500 miljonit eurooplast; ning samal ajal me lubame sedavõrd tähtsas valdkonnas nagu energeetika julgeolek endale salaami-taktikat, kus divide et impera toimib täpselt samamoodi nagu see toimis Julius Caesari päevil.
Nii et kui me ei saa endale energeetikavolinikku, keda ei tule, kui meil on võimalik jätkata samamoodi nagu praegu, siis ei ole meil head oodata – sest nagu öeldud, kui tõele näkku vaadata, siis energeetikaläbirääkimiste aspektist on isegi Saksamaa väike riik.
Ma arvan, et sellest piisab nüüd – kuigi tegu on tõsise teemaga, mis võib paljudele ameeriklastele küll tüütu näida, usun siiski, et tugev, liberaliseeritud majandusega Euroopa on Ameerika Ühendriikide huvides.
Missuguseks kujuneb meie tulevik Euroopa perspektiivist nähtuna? Korea ja Jaapani internetiühenduse protsent on märksa kõrgem kui suremal osal Euroopast, voogesituse hinnad aga on märksa madalamad; Aasia ja USA valmistavad ette ning USA harib ja palkab märksa enam ka mujalt pärit insenere, teadlasi ja matemaatikuid – meie Euroopas aga teeme oma parima, et meid ei ohustaks teenuste vaba liikumine. Me muretseme inseneride vähesuse pärast, kuid teeme vähe ära selleks, et edendada tehnilist haridust. Ja kui me siis viimaks näeme, et meil on konkureerimisega raskusi, võtame appi protektsionismi. Ning ühes majanduskasvu tähtsaimatest sektoritest – energeetikas – oleme tänuvõlglased võõrvõimu ees, kes omaenda sõnul kasutab energeetikat välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks.
Ei kõla just lootustandvalt. Kõik see viib Euroopa ning Euroopa konkurentsivõime järkjärgulise allakäiguni maailmamajanduses – kui me muidugi selle vastu midagi ette ei võta. Meil on vaja põhiseaduslikku lepet. Ja kuigi paljud Ameerika ajalehed armastavad põhiseadusliku leppe üle nalja heita, sest see ei näe välja nagu Ühendriikide Konstitutsioon, on palju pikem, palju kohmakam, tõsi küll – aga kui meie Euroopa Liidus oma otsustusprotsesse ladusamaks muuta ei suuda, siis ei jõua me kuigi kaugele.
Ilma selle leppeta viib meie praegune paigaltammumine ja võimetus leida tõhusaid poliitilisi lahendusi meid pettumiseni Euroopa Liidus, mis – arvestades globaliseerumisega – muudab meie elu veelgi keerulisemaks. Ja globaliseerumine, kui veel kord tsiteerida Donald Rumsfeldi, on antud juhul tuntud tundmatu. Ma arvan, et tal oli tegelikult – kõikidel nendel inimestel, kes teda selle avalduse eest kritiseerisid, ei olnud aimugi mehaanikast. On olemas tuntud tundmatud ja on olemas tundmatud tundmatud. Tal oli selles asjas tegelikult õigus. Tuntud tundmatud on meile teada, ja kuna need näevad välja piisavalt hirmuäratavad, siis ei ole me julgenud tundmatute tundmatute peale veel mõtlemagi hakata.
Niisiis tundub mulle, et uus Euroopa – selles peaksime kõik kokku leppima – ei ole mitte uus Euroopa, kuhu kuuluvad 12 liiget, kellest 10 olid kunagi nõukogude blokis ning kellele meeldivad Ühendriigid enam ja Venemaa vähem kui vanale Euroopale. Uus Euroopa on midagi hoopis muud. Selles on 27 liikmesriiki, kes püüavad aru saada, kuhu nad on suundumas, ega tee mitte alati õigeid otsuseid. Ja mul on hea meel tõdeda, et Venemaad olen ma täna maininud üksainnus kord, aga küllap te suudate seda veel oma küsimustega muuta. Tänan teid väga.
