-
Reset
+
10.02.2007
Mul on väga hea meel olla tagasi Münchenis, kus ma veetsin üheksa külma sõja aegset aastat, töötades Raadios Vaba Euroopa. Sel ajal oli maailm nii intellektuaalselt kui ka moraalselt märksa lihtsama ülesehitusega. Minu Eestis elavate kaasmaalaste jaoks oli see koht tollal ebamoraalne, meie kõigi jaoks aga oli see palju turvalisemaks kohaks.
Ma usun, et vähesed kahtlevad selles, et viimase 50 aasta jooksul on Euroopa Ühendus ja alates 1995. aastast Euroopa Liit olnud rahu, julgeoleku ja heaolu mudeliks. Kuid selleks, et anda minu sõnavõtule sisu, mis oleks midagi enamat kui tavapärased juubelitel kõlavad käibetõed, peaksime me analüüsima, millised olid need mehhanismid, mille abil rahu, julgeolek ja heaolu saavutati.
Teiseks peame me olema ettevaatlikud väljendi „mudel” kasutamisel. Me peaksime täpsustama, kas „mudel” ehk eeskuju tähistab meie jaoks midagi üdini positiivset nagu väljendis „eeskujulik õpilane”. Võib-olla tähendab mudel meie jaoks midagi sellist, mida teistel on võimalik matkida? Näiteks Euroopa Liit kui mudel või eeskuju teistele piirkondlikele koostööorganisatsioonidele, nagu Aafrika Liit või Mercosur. Või lõppude lõpuks (ja see on minu arvates just see, mida sellega on silmas peetud): kas Euroopa Liit on oma 50-aastase tegevuse jooksul suutnud avastada või välja mõelda rahu, julgeoleku ja heaolu valemi? Teisisõnu – kas seda, mis on Euroopa Liidus minevikus toiminud, võib kasutada eeskujuna ka tänapäeval? Tegelikkuses võib selguda, et see, mis töötas hästi minevikus, nagu näiteks toetumine jõulisele transatlantilisele kohaolekule, tahe jätta ühenduse hüvangut silmas pidades kõrvale rahvuslikud majandushuvid või laienemine kui muudatusi esile kutsuv mehhanism, mis tagab liberaalse demokraatia ja õigusriigi toimimise, ei ole enam poliitilistel põhjustel teostatav.
Heaolu on neist kolmest kõige lihtsamini mõistetav. Kõik Euroopa majandusajalugu käsitlevad teosed – soovitaksin omalt poolt soojalt Barry Eichengreen’i viimast põhjalikku uurimust „Euroopa majandus alates 1945. aastast” – tõestavad kahtlusteks ruumi jätmata, et majanduslik integratsioon, turgude avanemine, kaupade, kapitali, inimeste ja lubatud määral ka teenuste vaba liikumine, on endaga kaasa toonud vaid meie kontinendi jõukuse kasvu. Loomulikult peaksime me pidama meeles ka seda, kuidas see kõik alguse sai: Euroopa Söe- ja Teraseühendus, kuhu kuulus kuus riiki, kes leidsid, et ressursside ja tootmisvõimsuste ühiskasutus pikema perioodi vältel on kasulik kõigile osalistele. See tähendab mõistmist, et rahvuslike hetkehuvide allasurumine üldise heaolu nimel on lõppkokkuvõttes kasulikum ka nendelesamadele rahvuslikele huvidele. Nüüd, 55 aastat hiljem, peaksime me endalt küsima, kas me oleme endiselt valmis ühinema sarnases koostöövaimus kõikide pikaajalise heaolu nimel ühise energeetikapoliitika rakendamisel, samamoodi kui Euroopa seda tegi 1951. aastal kivisöe ja terase puhul? Eriti oluline on see meenutades, et lubadus saavutada heaolu koostöö kaudu ja valmisolek loobuda kitsastest rahvuslikest huvidest tulevase ühise heaolu nimel, olid nendeks põhilisteks teguriteks, mis võimaldasid Euroopal saavutada oma verise ajaloo suurima kordamineku.
Rahu. Kõik me teame, kui edukas on olnud Euroopa Liit sõjajalal olnud riikide lepitamisel. Möödaniku vaenust on üle saadud ja edasi on liigutud rahu ja koostöö vaimus, seda kõike vaid mõned aastad pärast selle kontinendi ajaloo veriseimat sõda. Selle protsessi käigus muutus Euroopas vaid paiguti levinud demokraatlik riigikord üldiseks normiks. See oli kuue asutajariigi saavutus.
Hiljem, 1980. aastatel, avastas Euroopa Ühendus laienemise prääniku, mida kasutati vahendina reformide mõjutamiseks ja hiljem toetamiseks ehk siis valitseva režiimi muutmiseks. Demokraatia kehtestamist 1970ndatel, mille tulemusena liitusid 1980ndatel ühendusega Hispaania, Portugal ja Kreeka, loetakse kõigi poolt hiilgavaks saavutuseks, kuna üldrahvalik toetus demokraatlikule riigikorrale tugines ka lubatud „normaalsusele” ja „euroopalikkusele”, mis omakorda tulenes liitumisest Euroopa Ühendusega. See oli ka 2004. ja 2007. aastal toimunud laienemise eelduseks, mil kümme kommunistlikust totalitaarrežiimist pääsenud riiki muutusid ühtäkki edukaiks Euroopa riikideks. Neile antud lubadus ühineda Euroopa Liiduga ja liitumisstrateegia ei taganud mitte ainult demokraatlikud valimised, vaid ka selle, et neis riikides hoiti au sees õigusriigi põhimõtteid ja inimõigusi. Euroopa Ühendusse/Euroopa Liitu suhtuti õigustatult kui kaitsevalli, mis takistas tagasilibisemist autoritarismi.
Ja lõpuks julgeolek – see on midagi, mida ei ole peetud Euroopa Liidu peamiseks ülesandeks. Ma usun, et kõik me, kes me selles saalis viibime, oleme üldjoontes nõus väitega, et just transatlantiline koostöö NATO kaudu tagas Euroopa Liidu julgeoleku ka külma sõja kõige keerulisematel aegadel. Meenutagem, et enne 1973. aastat, mil Euroopa Ühendusega liitus Iirimaa – külma sõja ajal ilmselt kõige väiksemate julgeolekuprobleemidega Euroopa riik – ei kuulunud Euroopa Liitu mitte ühtegi riiki, kes ei oleks olnud NATO liige. Laienemine puudutas vaid „neutraalseid” – Austriat, Soomet ja Rootsit. „Julgeoleku erinevatest rajajoontest” hakkasime me kõnelema alles ligi 40 aastat pärast Rooma lepingut ja „Partnerlus rahu nimel” programmi käivitumist, mis toimus umbes 50 aastat pärast Põhja-Atlandi lepingu sõlmimist. Enne seda kuulusid kõik Euroopa Liidu liikmed, välja arvatud Iirimaa, NATOsse. Seega, kui juttu on julgeolekust selle traditsioonilises, militaarse julgeoleku tähenduses, siis on küsimus, kui suurt rolli julgeoleku tagamisel on mänginud Euroopa Liit, endiselt vastamata. Euroopa Liit julgeolekuorganisatsioonina on alles lapsekingades. On tehtud küll palju plaane ja ootused on suured, kuid tegelik töökogemus on siiski veel tagasihoidlik.
Kas see võiks olla ka Euroopa Liidu tulevikumudeliks?
Eelnev oli lühike kokkuvõte meie õnnestumistest. Kitsamas tähenduses on Euroopa Liidu mudel edukate mudel. Küsimus on selles, kas see mudel ka praegu töötab? Kas möödaniku õppetunnid tagavad edu ka tulevikus?
Meenutagem kõigepealt, mis põhjusel leidsid aset eelnevad laienemised. Selleks oli soov laiendada rahu, julgeoleku ja heaolu areaali Euroopas. Berliini müüri langemisele järgnenud eufoorias oli laienemine pühaks põhimõtteks. Idaeurooplastele taheti anda võimalus nautida neid hüvesid, võimalusi ja stabiilsust, mida pakkus Euroopa Ühendus ja mida poolakatele, lätlastele ja ungarlastele keelas Nõukogude ülemvõim. Selline idealistlik lähenemine hajus aga kiiresti ja asendus Euroopa ratsionaalsemate huvidega, mis iseenesest toetasid laienemist, kuid pöörasid suuremat tähelepanu kasule, mida saaksid laienemisest liikmesriigid ise. Liikmesriigid mõistsid, et nad ei soovi, et okastraataed kistaks maha vaid selleks, et Euroopa jääks kaitsetuna seisma teda ümbritseva uue vaesunud, reostunud ja korrumpeerunud riikidest moodustunud tsooni ees, mis loob pingeid tema piiridel. Samas ei olnud moraalselt aktsepteeritav ka idaeurooplaste kõrvalejätmine, asendades kommunistide okastraadi pehmema lääne omaga. Euroopa Liidu liikmelisuse prääniku pakkumisse suhtuti õigustatult kui vahendisse muudatuste esilekutsumiseks, mis oleks lõppkokkuvõttes olnud tollase 15 liikmesriigi endi huvides. Teisisõnu on „suur laienemine” oma peamise eesmärgi juba saavutanud. Euroopa Liidu liikmekandidaadi staatus ja liikmeks saamise lubadus on olnud üliedukateks mõjuriteks enamiku Eurooa Liidu piiril asuvate Ida-Euroopa riikide ümbersünnil. See ei olnud lihtne ülesanne. Pigem oli see tunduvalt keerulisem kui selliste autoritaarse turumajandusega riikide nagu Hispaania ja Portugal muutmine elujõulisteks ja demokraatlikeks ühiskondadeks. On tõsi, et endiste kommunistlike riikide totalitaarsete poliitiliste diktatuuride juhitud käsumajanduse vahetamine Euroopa Liidu liikmesriikides toimiva süsteemi vastu, mis kätkeb endas „acquis communautaire’ina” tuntud Euroopa Liidu õigustiku ülevõtmist, on üks Euroopa suurtest revolutsioonidest, mis on senini jäänud väärilise tähelepanuta. Lisaks on selle revolutsiooni tagajärjed olnud erinevalt enamikust eelnevatest revolutsioonidest pigem pehmeloomulised. Euroopa Liidu mõtteviis oli, et kui tahad olla meiega, siis saa meie sarnaseks. See oli pakkumine, millest oli raske keelduda. Parlamendid ja valitsused, kelle nina all lehvitati Euroopa Liidu liikmelisuse präänikut, kuid kelle suunas vahel viibutati ka keeldumise ja tagasilükkamise piitsa, suutsid toime tulla rohkearvuliste, esmapilgul ületamatutena tunduvate takistustega. Idaeurooplased olid valmis tegema kõik selleks, et toimida samamoodi kui Euroopa Liit, järgida Euroopa Liidu õigusakte ja käitumismalle ning muutuda Euroopa Liidu sarnaseks. Vahel maksis Euroopa Liit idaeurooplastele selle eest isegi raha. Nagu aga selgus, toimib see vaid siis, kui pakkumine sisaldab liikmelisust.
Seda stsenaariumi me aga enam kasutada ei saa. Oleme jõudnud punkti, kus mitme liikmesriigi valijad ei soovi Euroopa Liitu uusi liikmesriike, mille sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta on oluliselt madalam Euroopa Liidu keskmisest. Kasutan siinkohal just SKTd ühe elaniku kohta, kuna olen veendunud, et keegi Euroopa Liidus ei oleks selliste riikide nagu Island, Norra ja Šveits ühinemise vastu, kui nad peaksid selleks soovi avaldama. Kuid ka minevikus oli Euroopa Liit valmis vastu võtma mitmeid tollal veel vaeseid riike, nagu Iirimaa, Portugal, Hispaania, Kreeka ja endised kommunistlikud riigid Ida-Euroopas. Ma arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et nüüdseks on see tahe kadunud. Tänane toetus laienemisele ja Prantsusmaa ja Austria soov korraldada riiklikud referendumid täiendava laienemise osas pärast Horvaatia liitumist annavad tunnistust sellest, et läheb veel palju aega, enne kui me saame taas mõelda uute liikmete vastuvõtmisele. See tähendab aga, et senist mudelit me enam kasutada ei saa.
Mida see meile kaasa toob? Nagu juba eespool mainitud, on Euroopa Liidu edu aluseks vastutuse ja ressursside hajutamine ning jagamine Söe- ja Teraseühenduses. Praegu seisab meie ees energeetilist julgeolekut silmas pidades samasugune ülesanne. Me saame aru, et oleks hea omada ühist energiapoliitikat ja et eraldiseisvate tehingute sõlmimise asemel energiatarnijatega peaks Euroopa Liit kõnelema ühel häälel. See võimaldaks meil katta oma energiavajadused odavamalt ja me saaksime vältida „jaga ja valitse” taktika kasutamist tarnijate poolt. Samuti saaksime tagada energiatarnete parema kindluse, tehes koostööd ka heitliku Venemaaga, kes käsitleb energiaressursse välispoliitika tööriistana.
Kahjuks on energia nagu väliskaubandusegi puhul enne ühtse kaubanduspoliitika rakendamist vajalik liberaliseerida energia siseturg. See tundub aga kauge eesmärgina. Me ei kohta liikmesriikide seas seda pikema perioodi huve silmas pidavat lähenemist, mille korral rahvuslikud huvid jäetakse lühiajaliselt tahaplaanile, et tagada nende parem kaitse tulevikus.
Julgeolek laiemas tähenduses kui pelgalt energia on samuti küsimus, mis väärib lähemat vaatlust. Külma sõja lõpuga on julgeolekuga seotud probleemide ring oluliselt muutunud. Paradigma on teinud kannapöörde. Me ei mõtle enam sellistes kategooriates nagu sümmeetriline vastasseis Fulda Gap’is või GIUK Gap’is, vaid meile teevad muret terrorism ja asümmeetrilised ohud, mille allikas on sageli meie endi piiride sees. Koos harjumuspärase ohu kadumisega idas muutus tunduvalt nõrgemaks ka Euroopa pühendumus NATOle. Pigem võib täheldada soovi transatlantilist sidet nõrgendada. Seda, mis kunagi oli Euroopa julgeoleku tugisambaks, koheldakse nüüd tihti pea tarbetu ripatsina.
Tõstatub küsimus, kas Euroopal on välja pakkuda midagi transatlantilise samba asemele? Kas Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika on usaldusväärseks alternatiiviks? Mõningates valdkondades kindlasti, kuid enamiku traditsiooniliste julgeolekuga seotud valdkondade puhul on küsimus endiselt lahtine. Nagu kantsler Merkel täna hommikul ütles: „Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika on veel lapsekingades. Meil on vähe mõjuvõimu seal, kus Euroopa ei suuda kõnelda ühel häälel”. Teisisõnu, kui minevikus oli meil eeskuju, mille poole püüelda, siis nüüd seda enam ei ole.
Ja lõpetuseks rahust, julgeolekust ja heaolust meie piiridel. Kuni 1990. aastateni oli rahu, julgeolek ja heaolu meist idas põhiliselt julgeolekuküsimus, millega oli kõige otstarbekam tegelda NATO kaudu. Kui kommunismi kokkuvarisemise ja 2007. aasta laienemise vahelisel perioodil lahendas Euroopa rahu ja heaoluga seotud küsimused laienemist kasutades, siis millised on meie võimalused praegu? Ei NATO ega laienemised ole enam meie käsutuses olevateks põhilisteks tööriistadeks.
Üheks meie käsutuses olevaks vahendiks, mida saame kasutada suhtlemisel naabritega, on Euroopa Liidu Euroopa naabrusprogramm, mis pakub teatud majandusabi meist idas asuvatele riikidele, kuid ei ava neile väljavaadet liiduga ühinemiseks. See, nagu me teame, ei ole iseenesest väga magus präänik. Võttes arvesse, kui ebapopulaarsed on reformid, mis on vajalikud tõhusa riigivalitsemise, demokraatia ja õiguskorra rakendamiseks, rääkimata fütosanitaarnõuetest, siis kas meil on tõesti põhjust olla üllatunud, kui valitsustel puudub tahe endale selliseid kohustusi võtta, saamata vastu lubadust, et tunneli lõpus paistab nende jaoks Euroopa Liidu liikmelisus?
Kui me aga ei paku liitumispräänikut, siis kas me oleme valmis taluma uue EL27 piiridel seda, milleks EL15 oma endistel piiridel valmis ei olnud: reformimata ja korrumpeerunud riigiaparaati, illegaalset immigratsiooni ja õiguskorra puudumist? Olles veelgi otsekohesem – kas me oleme valmis lubama meie piiride taha sellise tsooni tekkimist, kus puudub heaolu, rahu ja julgeolek? Võib-olla olemegi.
Eksisteerib loomulikult ka alternatiiv – NATO. Kuigi transatlantilised sidemed on viimase 15 aasta jooksul nõrgenenud, võib just NATO liikmelisus olla see präänik, mida Euroopa Liidul pole pakkuda. Me mäletame Euroopa Liidu ajaloost, et just liikmelisus on põhiline stiimul siseriiklikeks reformideks. Kas me ei peaks siis meie jõupingutusi ümber suunama ja kasutama reformide soodustamiseks meie naaberriikides mitte vähemotiveerivat naabrusprogrammi, vaid pigem aktiivset Euroopa Liidu ja NATO koostööd ning NATO laienemist?
Ilmselt kõlab see mõte paljudele kuulajatele ketserlikuna, kuid pelk ei ütlemine ei muuda asjade seisu.
Kuid milleks üldse muretseda? Kas meist itta ja kagusse jäävad riigid pole mitte juba demokraatlikud? Jah, kuid nad ei ole veel ületanud punkti, kust tagasitee endise juurde oleks võimatu. Hiljutised valimised Serbias näitasid, et demokraatia- ja euroopameelne valitsus ei ole midagi, milles võiks ette kindel olla. Pigem meil lihtsalt vedas.
Meist idas asub Venemaa. Me kõik soovime, et Venemaal valitseks tõeline liberaalne demokraatia, mis austaks inimõigusi, sõnavabadust jms. Samuti soovime, et Venemaa käituks positiivse jõuna rahu ja julgeoleku tagamisel nii meie piirkonnas kui ka terves maailmas, lähenedes konstruktiivselt sellistele tõsistele küsimustele nagu tuumarelva levik, külmutatud konfliktid jne.
Nii jõuamegi põhimõttelise küsimuseni, kuidas suhtub Eruroopa Liit riiki, mis käsitleb demokraatiat oma piiridel ohuna? Või despootlust oma piiridel stabiilsuse allikana? Kui ma üldse olen selle kümneaastase perioodi jooksul, mil mul on tulnud Euroopa Liiduga tegemist teha, midagi õppinud, siis seda, et Venemaa siseprobleemid on sageli midagi sellist, mida Euroopa Liit ei taha puudutada.
Euroopa Liit rahu, julgeoleku ja heaolu mudelina on meie jaoks endaga kaasa toonud tohutu edu, kuid kahjuks jäävad siiski õhku kahtlused selle mudeli üldise rakendatavuse osas tulevikus.
