-
Reset
+
13.02.2007
Austatavad kohalviibijad
Tahan teid täna siin tervitada nii Vabariigi Presidendina kui Ärma talu peremehena. Ma pole küll talupidaja selle sõna traditsioonilises, see tähendab tootmisüksuse mõttes. Aga ka niinimetet elulaaditalunikuna olen paljudega teie hulgast kokku puutunud, teie mured ja soovid on mulle teada ja lähedased.
Eesti maaelu tulevikku määrab lisaks meie endi valikutele paljuski Eesti kuulumine Euroopa Liitu. Võime olla uhked, et Eesti põllumajandus ja muu maatootmine oli liikmestaatuseks valmis juba mõni aasta varem. Esimese toonase kandidaatriigina avanesid meile liitumiseelse abiprogrammi SAPARD vahendid.
Liitumisel said uued liikmesriigid vanematelt nöökida. Eestile eraldatud põllumajandustoetuste lagi on madalamal kui Soomel või Prantsusmaal.
Samal ajal maksavad seadmed ja kütus niisama palju, ehitushindade poolest on aga Eesti tõtanud juba paljudest riikidest ette.
Euroopa Liidu liitumislepingut tuleb vaadata kui kompromissi. Mitte keegi, eriti aga Euroopa võimas põllumajanduslobby, ei soovinud Euroopa Liidu laienemise tõttu midagi kaotada.
Ent olgem ausad – Eesti tervikuna, eriti aga Eesti põllumees on Euroopa Liidust ainult võitnud. Järgmise seitsme aasta jooksul saab Eesti Euroopa Liidu ühisest eelarvest üle 53 miljardi krooni toetusraha.
Üle veerandi sellest, ligi 15 miljardit krooni suunatakse põllumajandusse. Tunnistagem endale, et see on suur raha, ning viimasel kümnel-viieteistkümnel aastal langetatud otsused on olnud põhimõtteliselt õiged.
Ent nagu teame – suur raha, õigemini selle jagamine, toob tüli majja.
Olen kuulnud, et Talupidajate Keskliit on väljendanud pahameelt äsja valitsuses heakskiidu saanud maaelu arengukava rõhuasetuste üle.
Ma ei hakka selles vaidluses pooli valima. Ma ei ole selle dokumendi sünniloo ja ellurakendamise detailidega kursis. Peaks vist aga olema nii, et kava hakkab tööle alles järgmise Riigikogu koosseisu ja uue valitsuse ajal, pärast sellekohaste rakendusaktide vastuvõtmist. Järelikult on põhjust oodata valimiste tulemusi.
Loodan, et sõltumata valijate otsusest lähtub raha jagamine tõsiasjadest ja tervest mõistusest.
Esiteks – Euroopa Liidu abisummad on mõeldud tootmise arendamiseks ja investeeringuteks, mitte aga lisakasumina või kingitusena neile, kes niigi kenasti toime tulevad. Meil ei ole vaja siin kopeerida Euroopa Liidu varasemate aegade mudeleid, kus suurem osa põllumajandusvaldkonna rahast laekub väga väikesearvulise agrobusiness’i pangakontodele. Selle asemel peame olema valmis, et Euroopa Liidu ühine, ja praeguseks hetkeks juba majandusliku otstarbekuse kaotanud põllumajanduspoliitika läheb varem või hiljem kardinaalsele ümberkujundamisele.
Jagagem need ligi 15 miljardit krooni nii, et me ei peaks seitsme aasta pärast hakkama taas uusi mudeleid ehitama. Kui siis enam Eestis midagi uut ehitada ongi.
Teiseks – põllumajandusega tegelemine on ühtaegu nii majandusharu kui üha enam ka elulaad. On tõenäoline, et tulevikus on Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika just elulaadi ja vähem tootmise keskne.
Eesti mitmekesine ja rikas looduskeskkond pakub hulgaliselt võimalusi alternatiivseks tootmiseks. Lisaks toiduainetele kasvab lähiajal paratamatult ka alternatiivsete energiakandjate roll.
Talupidajad võiksid selleks valmis olla. Sest mida rikkamaks muutub me rahvas, seda kirjumaks muutuvad ka soovid. See on avar tegevusväli kõikvõimalikele nišitoodetele. Selleks ei pea olema 2000 lehma või 500 hektarit põllumaad.
Eesti riigi poliitika peaks lähtuma kolmest eesmärgist:
kuidas tagada Eesti varustatus kodumaise ja tervisliku toiduainega;
kuidas tagada, et meie põllumajandustootmine oleks konkurentsivõimeline;
kuidas tagada, et elu ja maatootmine jätkuks mitte ainult mõnekümnes suurfirmas vaid ka väiksemates tootmisüksustes. Usun, et siin on lahendused olemas.
Kolmandaks, ja seda olen õige mitmes kohas ka presidendina juba öelda jõudnud – keskmiste ja väiksemate talupidamiste elujõud peitub kogukondlikus ühistegevuses. See on ka teie, Eesti Talupidajate katusorganisatsiooni, töö ja vastutus. Loomulikult tuleb võtta sõna, kui riiklik poliitika asub selgelt suurtootjate poolele. Aga olgu need sõnavõtud alati edasiviivad ja lahendusi pakkuvad.
Elu Eesti maal ja taludes on võimalik. Selle kohta on palju näiteid. Ma tean, millise vaevaga töö tulemus teile kätte tuleb. Ja seetõttu suhtun osalt muige, aga siiski enamasti murega sellesse, kui maaelu arengu põhivastutajad koguvad tuntust vahel enesereklaami ja teisejärguliste projektidega.
Selle asemel võiks avalikkus arutada põhiküsimust – kuidas tagada võimalused maatootmisega hakkama saada võimalikult paljudele. See on Eesti pikaajalistes huvides.
Soovin teile jõudu ja head lähenevat Eesti Vabariigi sünnipäeva. Edukat kongressi jätku!
