-
Reset
+
09.01.2007
Viimase poole aasta jooksul on Euroopa arvamusliidrid avaldanud terve laviini artikleid, milles kurdetakse, kui viletsad, tagurlikud, saamatud ja ebaeuroopalikud on need riigid, mis ühinesid Euroopa Liiduga 2004. aastal.
Toon suhteliselt leebe näite äsjasest Eesti Päevalehest, kus prantsuse politoloog Jacques Rupnik iseloomustab uusi liikmesriike:
«Poola parem- ja Slovakkia vasakpopulistid on nüüd valitsuses koos äärmusrahvuslike parteidega. Ungaris korraldab peamine opositsioonipartei Fidesz parlamendihoone ees meeleavaldusi valitsuse erruminekuks, isegi pärast seda, kui valitsus võitis usaldushääletuse.
Kuus kuud kestnud nääklemiste järel pole Tšehhi parempoolset vähemusvalitsust parlamendi poolt ametisse kinnitatud. Bulgaaria astumisele Euroopa Liitu eelnesid presidendivalimised, kus kandideerisid ekskommunist (võitja, kes väitis, et talle EL meeldib) ja protofašist (kes ütleb, et vihkab türklasi, mustlasi ja juute).»
Nagu ütlesin, on see iseloomustus üsna leebe. Enamik artikleist on oluliselt kriitilisemad. Nois viidatakse Ungari peaministrile, kes on omaks võtnud hommikust õhtuni valetamise. Kolmandad autorid naudivad mõnede uute liikmesriikide poliitikute ütlemisi, nagu Slovakkias, kus ühe koalitsioonipartei juhi sõnul on mustlaste probleemi lahendamiseks vaja väikest aeda ja pikka piitsa.
Tagatipuks pealkirjastasid äsja mitmed ajalehed üsna sarnaselt ühe olulise uudise, nimelt: «Uute liikmesriikide Rumeenia ja Bulgaaria esimene kingitus Euroopale – neofašistlik fraktsioon Euroopa Parlamendis». Ilmselt hakkab seda fraktsiooni juhtima inimene, kelle sõnul mustlasprobleemi ei ole – andke 2000 eurot ja ma leian teile noore ilusa 12-aastase mustlanna naiseks.
Kui mõtleme kuluaarivestlustele, mida Eesti diplomaadid on viimastel kuudel kuulanud Euroopa tuleviku ja uute liikmesriikide kohta, on poliitikute jutt tegelikult palju karmim. Üks on selge: sellised meeleolud ühtse Euroopa teket ei soodusta. Ja meil tuleb küsida, mida tähendavad sellised tendentsid Eestile?
Vaadakem veidi laiemat konteksti. Pole saladus, et vanad liikmesriigid suhtusid Euroopa Liidu laienemisse 2004. aastal kõhklusega. Paljudele oli see vastumeelt, kuid sellele vaatamata oldi viisakad.
Me teame, et kardeti odavat tööjõudu ja uute liikmesriikide maksupoliitikat, mis nende hinnangul viib töökohad «uude» Euroopasse ja ka Hiinasse. Samuti oli erinev uute liikmesriikide suhe paljudesse olulistesse küsimustesse. See tulenes näiteks nende teistsugustest kogemustest seoses Venemaa ja USAga, hoopis liberaalsemalt suhtutakse kaubanduspoliitikasse ja teenuste direktiivi.
Eesti ees on kolm ja üldsegi mitte kerget Euroopa arenguteed. Valutuim neist on põhiseaduse leping, mis lahendaks paljud otsuseprotsessi puutuvad küsimused ning siluks, vähemalt ajutiselt, mitmed vastuolud. Aga kardan, et sel leppel pole suurt tulevikku, sest Prantsusmaa ja Holland vastandavad end just neile arengutele kaubanduses ja maksupoliitikas, mille eest seisab «uus» Euroopa.
Teine lahendus on verheugenlik «suurte ja väikeste» Euroopa, mis peegeldab sedasama rahulolematust ja igatsust vanade aegade järele. Kui suure ja väikse Euroopa mudel hakkaks «vanas» Euroopas populaarsust koguma, tähendaks see minu arvates Euroopa Liidu lõppu.
Kolmas areng viib meid kahe kiirusega Euroopani, mis hakkaks koosnema tuumikust, enamasti vanadest ja aina tihedamalt lõimuvatest liikmesriikidest, ja perifeersest vabakaubandustsooni tunnustega Euroopa Liidust. Just seda arenguteed pean kõige tõenäolisemaks, sest see rahuldab ühtaegu nii vanemaid kui ka paljusid uusi liikmesriike.
Belgia peaminister Guy Verhofstadt pakub oma raamatus «United States of Europe» (Euroopa Ühendriigid – toim) loogilise lahenduse, et nn tuumik-Euroopa tuleks üles ehitada eurotsooni baasil. Kui see peaks teoks saama, oleks Eesti jälle «väljas», see tähendab, et mitte selle kõige tähtsama grupi sees.
Aga me võiksime tahta kuuluda sellesse gruppi, mis hakkab kujundama Euroopa majanduspoliitikat, ka juhul kui meil on sellest teistsugune ettekujutus. Kui 27 liikmesriiki ei pruugi hakkama saada ühise energiapoliitikaga, on väiksemas grupis see võimalik jne. Rääkimata ühisest välispoliitikast, mis on praegu tehtav küll näiteks Myanmari suhtes, kuid väga küsitav Euroopa Liidu lähinaabrite suunal. Eesti vist ei tahaks jääda olukorda, kus Saksamaa, Prantsusmaa, Belgia ja Itaalia kujundavad ühist välispoliitikat ning meie ei saaks seda mõjutada.
Olles lugenud kümneid artikleid pahade, viletsate ja tagurlike uute liikmesriikide kohta, pole ma õnneks kordagi neis näinud mainitavat Eestit. Meie kohta ei öelda halvasti, ja pole ka põhjust. Meil pole protofašiste vaatamata idast kostuvale retoorikale. Meie valitsused toimivad, Eesti pole Euroopa vastu. Vastupidi, Eesti on kõige Euroopa-meelsem liikmesriik.
Eestil tuleks hakata tõsiselt mõtlema, kuhu ta tulevikus soovib kuuluda, kus tahab asuda. Me vajame debatti, kas tahame olla otsustajate Euroopas, või selles teises, kaubandustsooni Euroopas, mis ei saa kaasa rääkida ühispoliitika kujundamisel.
Esiteks, meile oleks kasulik loobuda Sloveenia eeskujul mõistetest «uus» ja «vana» liikmesriik, peaksime püüdlema tuumiku poole ning distantseerima end nähtustest, mis kahetsusväärselt iseloomustavad paljusid 2004. aastal Euroopa Liitu astunud riike. Kuulumine eurotsooni on Eestile julgeolekupoliitiliselt pea niisama tähtis kui NATO liikmestaatus, mistõttu Eesti peab palju rohkem pingutama.
Teiseks, peaksime muutma oma senist rehepaplikku suhtumist Euroopa Liitu. Kui räägin inimestega Euroopa Liidu teemadel, siis tihtilugu küsitakse, miks me peame tegema seda või toda, sest see ei too ju meile midagi. Aga mõelgem hetkeks. Ega ka meie ise Euroopa Liidule midagi toonud.
Euroopalikkus tähendab hoolimist ja positiivset suhet asjadesse, mis sinusse ei puutu. Me peaksime üha enam tegelema asjadega, mis on meist kaugel ega too meile mingit otsest kasu. Oleme olnud õigusega uhked, et tegeleme uute naabritega. Aga teisalt see ainult kinnistab meie rolli «uue» liikmesriigina. On aeg midagi teha ka Euroopa Liidu sees.
Kui läheneda asjale nn eestilikult, ei peaks ju meile olulised teemad Portugali või Kreekat üldse huvitama. Ometi see pole nii. Võib-olla nende arvamused ei ole just päris need, mis me kuulda soovime, aga neil on arvamused olemas.
Aga mida arvab Eesti Lõuna-Euroopat vaevava illegaalsete sisserändajate probleemi kohta?
Kas see ei puutu meisse, sest nad ju ei tule üle mere meie juurde? Kui Eesti tahab, et Euroopa huvituks meie piirilepingust ja piirist, peame huvi tundma Lõuna-Euroopa piiridel toimuva vastu. Illegaalne migratsioon tabab kunagi valusalt ka meid endid.
Et Eestil on ressursse, meil on piirivalvelaevad, siis võiksime näiteks minna patrullima Kanaari saarte ja Aafrika vahel. Mis sest, et see meid praegu veel otseselt ei puuduta.
Kolmandaks, Eesti vajab ühtset Euroopa Liidu poliitikat ja debatti sel teemal. Olen imestunud ja pettunud, et juba käivitunud valimiskampaanias Euroopa Liidu teemat ei käsitleta. Ükski erakond pole teatanud, millisena ta näeb Eesti tulevikku Euroopa Liidus. Ometigi on see olulisemaid küsimusi üleüldse, eriti kui arvestame, et Eesti avalik arvamus suhtub ELi väga suure poolehoiuga.
Arvestagem, et Eesti saab seitsme aasta jooksul Euroopa Liidult üle 50 miljardi krooni. Seda on vaid veidi vähem kui Eesti ühe aasta maksutulu, mistõttu võiksid erakonnad välja öelda oma kavatsuse, kuidas seda raha kõige paremini kasutada tuleks.
Pärast valimisi ametisse asuvalt valitsuselt ootan visiooni Eesti rolli kohta Euroopa Liidus, meie prioriteetidest ja arengusuunast. Aga veel enne võiksid need teemad kõlada valimiskampaanias, et saaksime otsustada, kelle poolt hääletada.
Eestil tuleb mõelda oma rollile Euroopas. Kas oleme uus või vana liikmesriik, kas tahame kuuluda tuumikusse või perifeeriasse. Kutsun teid kõiki üles arutama seda küsimust järgmistel nädalatel ja kuudel, aga ka pärast valimisi.
