koned

Kõned

- Reset + Prindi

Euroopa muutuste ristteel

Euroopa muutuste ristteel © Helen Ree

18.11.2015

President Toomas Hendrik Ilvese kõne Zürichis, Churchilli Euroopa Sümpoosiumil 17.11.2015


Ma tänan au eest kõnelda täna siin teie ees. Pean tunnistama, et see on raske ülesanne praegu, kõigest neli päeva pärast kohutavat, metsikut süütute inimeste mõrvamist Pariisis, kus me kõik võisime tunnistada inimelu haprust, meie avatud liberaalse demokraatia haprust silmitsi barbaarsuse, seadusetuse ja mõrvahimuga.

Oleme ligemale kolmveerand sajandit korranud mantrat, et Euroopa on rahuprojekt. Esimese poole sellest kolmveerandist sajandist Euroopa, täpsemalt siiski pool Euroopat, õitses ja kasvas meie Atlandi-ülese partneri Ühendriikide kaitse all, ehkki samal ajal lasus siin agressiivse totalitaarse Nõukogude Liidu vari. Viimasel veerandsajandil, mil väliseid eksistentsiaalseid ohte pole olnud, oleme taotlenud Euroopa taaslõimimist, nende rahvaste tagasitoomist ühisesse perre, kes olid sunnitud elama kommunistliku diktatuuri all.

Täna seisame silmitsi uute eksistentsiaalsete, väliste ja, nagu meile Pariisis nelja päeva eest meelde tuletati, ka sisemiste ohtudega.

Vaadakem näkku meie ees ja ümber seisvale tegelikkusele. Euroopa seisab keset üleminekukriisi. Kriisi, milles me paneme proovile kõik, mida Euroopa on samm-sammult saavutanud sealtpeale, kui Winston Churchill esitas siinsamas 69 aasta eest ergastava üleskutse luua Euroopa Ühendriigid.

Seda üleminekukriisi võis ette näha. Ometi lükkasime selle peale mõtlemise edasi, et tegelda Euroopa-sisese kriisiga, mis tulenes mõne Euroopa Liidu liikme vastutustundetust ja valedega palistatud prassimisest. Me uskusime viimase ajani, et see on Euroopa projekti suurim oht. Me eksisime.

Tohutu erinevus sissetulekute ja demokraatia tasemes Euroopa ning selle lõuna- ja idapoolse lähinaabruse vahel oli aina kiirenevas tempos tiksuv viitsütikuga pomm, mille plahvatamisaega aitas pikendada autoritaarsete režiimide mõju lõunas, teiselt pool Vahemerd ja Lähis-Idas. Me võiksime meelde tuletada Mihhail Gorbatšovi hoiatust 1980. aastate lõpul, et kui Nõukogude Liit kokku variseb, valgub toonasse Lääne-Euroopasse 25 miljonit inimest. Tänapäeval on see oht reaalne, allikaks mitte küll visinal kokku vajunud kommunistlik koletis, vaid kokku varisenud riigid ebastabiilsuse kaarelt, mis ulatub Põhja-Aafrikast Lähis-Itta.

Paljude meelest ähvardab ränne, massiline ränne ehk pagemine kodusõja õõvastava verepulma ja [terroristliku] Daiši süstemaatilise jõhkruse ees üheskoos majanduslikult ajendatud pagemisega vaesuse ja majandusliku edenemise võimaluste puudumise küüsist täna Euroopa enda alla matta. Kutsutakse üles taastama piire ainitise, ajaloolise sammuna loodud piiridevaba Schengeni ala sees. Mõned riigid keelduvad põgenikke vastu võtmast, teised tunnevad, et ei suuda kuidagi toime tulla nende maale tulvava inimhulgaga. Populistlikud poliitikud, kelle suust tihtipeale kõlab 1930. aastate retoorika, kütavad üles sisserändajate vastaseid meeleolusid, tempides tihti sekka rassistlikku alatooni. Poliitikute kõnes kohtab praegu mõnikord keelekasutust, mida pelgalt mõne aasta eest võis leida ainult anonüümsetest internetikommentaaridest. Kainet ja vastutustundlikku reageerimist pooldavad demokraatlikud ja tsentristlikud liidrid on sattunud suure surve alla.

Daamid ja härrad,

me jääme jahmatusest tummaks, kui kuuleme neid arve. Miljon põgenikku ja sisserändajat Euroopas sel aastal, ennustuste kohaselt veel kaks miljonit järgmisel kahel aastal.

Tõsi, need on suured arvud. Tõsi, need seavad pinge alla ühiskondliku sidususe, rõhuvad meie eelarvet. Ent ikkagi - pöördugem korraks tagasi 1946. aasta Euroopasse, mil siinsamas kõneles Winston Churchill.

Teise maailmasõja järel oli ainuüksi Saksamaal 12 miljonit sisepõgenikku ning veel 12 miljonit sunnitöölist, sõjavangi ja ümberasustatud isikut 20 eri riigist, kes kõnelesid 35 eri keelt. Okupatsioonitsoone pidi moodustasid Briti tsoonis 15%, Ameerika tsoonis 18% ja Nõukogude tsoonis 24% põgenikud. Nelja miljoni elanikuga Hessen võttis vastu miljon põgenikku. Veel 1949. aastal elas Brandenburgis peaaegu 700 000 põgenikku, kes moodustasid veerandi elanikkonnast. Ma võin lisada, et minu enda onu perekond elas Geislingeni ümberasustatud isikute laagris neli aastat, minu vanemad olid aga nende 30 000 eestlase seas, kes põgenesid paatidel Rootsi, püüdes eemale hoida nii natside kui Nõukogude laevadest, mis üritasid lahkujaid põhja lasta.

Kõigi nende probleemidega tegelemiseks leppisid 44 riiki sõjajärgsetes niigi erakordsetes oludes kokku luua ÜRO Abistamis- ja Taastamisadministratsioon (UNRRA). 1945. aastast 1947. aastani, mil selle ülesanded võttis suurel määral üle Marshalli plaan, töötas UNRRA heaks 12 000 inimest.

Ja millised olid kulud, et võrdlus meie probleemidega oleks selgem? Kolme aasta vältel kulutas UNRRA ligemale neli miljardit USA dollarit. Täna teeks see eurodes arvestatuna umbes 50 miljardit. Üle poole eelarvest (2,7 miljardit dollarit ehk nüüdisväärtuses 33 miljardit eurot) tuli Ühendriikide kaukast, kellele järgnesid Suurbritannia kaheksa ja Kanada ühe miljardi euroga.

Põhilised kasusaajad, ikka jätkuvalt 2015. aasta seisuga eurodes arvestatult, olid Poola, kes sai ümmarguselt kuus miljardit, Itaalia viie, Kreeka nelja ja Austria ühe miljardiga.

Ma tõin need arvud siin ära, et panna asjad perspektiivi, et ilmestada seda, millise hirmutava ülesandega seisid silmitsi meie esivanemad ajal, mil Euroopas polnud institutsioone, mõnikord isegi mitte suveräänseid valitsusi.

Pidagem siis aga meeles, et kõik see, mida ma siin põgusalt vahetute sõjajärgsete aastate kohta ütlesin, kujutab endast konkreetseid näiteid solidaarsusest Euroopaga riikide poolt, mis, kui Suurbritanniat mitte arvestada, ei kuulu täna Euroopa Liitu. Me peame ajaloo perspektiivist, Winston Churchilli 1946. aastal siinsamas peetud kõne perspektiivist käsitlema ka kriisi, mis seisab tänase Euroopa ees.

Koondagem niisiis oma vaimujõud ja ihuramm ning jätkem selja taha otsustusvõimetus, näpuga näitamine ja vastutuse eest kõrvale põiklemine. Me tuleme selle rändekriisiga toime.

Me peame ilmutama solidaarsust nende liikmesriikidega, kes kannavad kriisi põhiraskust, me peame võtma osa nende koormat enda kanda. Meil peab olema tegus ühine varjupaigapoliitika, eriti kui asi puudutab kahtlaste taotluste tagasilükkamist ja illegaalsete sisserändajate tagasisaatmist. Me peame leidma ühise lahenduse meie ühise välispiiri kaitsmisel. On see tõesti nii raske, kui me vaatame tagasi sellele, millega pidi Euroopa hakkama saama pärast Teist maailmasõda?

Kui ka eespool esitatud faktid ja arvud näitavad ilmekalt, et Euroopa on seisnud silmitsi palju rängemate ja palju ulatuslikumate rände- ja põgenikeprobleemidega kui täna, siis tuletagem ometi meelde sedagi, miks kõik need meetmed ning Marshalli plaan üldse kasutusele võeti.

Seda tehti selleks, et vältida nende põhjuste taastekkimist, mis viisid Teise maailmasõja verepulmani. Täna võime kuulda liigagi paljude paremäärmuslike ja isegi vasakäärmuslike erakondade retoorikas verd tarretavat 1930. aastate kaja: üleskutseid isolatsionismile, esimest korda pärast sõda peetakse avalikus kõnepruugis taas sobivaks õhutada vihkamist, rassismi ja sallimatust. Mõningaid neist erakondadest rahastatakse kahtlust äratavate vahenditega autoritaarselt Venemaalt, mõned kasutavad sümboolikat, mis vaevu üritab varjata vormilist sarnasust svastikaga.

Need erakonnad ja poliitikud kasutavad ära praegust põgenikekriisi, praegust majanduskriisi, valijate rahulolematust Euroopa poliitikute tihtipeale tühisõnalise ja selgrootu teotsemisega. Valijad ihkavad otsustavat tegelemist kriisidega ja kui traditsioonilised erakonnad seda ei paku, pööravad nad pilgu nende poole, kelle retoorika jätab otsustavuse mulje, isegi kui selle "otsustavuse" varjus pakutakse lahendusi, mis on väga lihtsakoelised ja sugugi mitte alati euroopalikud.

See on veel üks põhjus, miks Euroopa peab reageerima oma demokraatlikult valitud poliitikute ja oma institutsioonide kaudu, õigusriigi põhimõtteid järgides ja au sees pidades kokkuleppeid, mida me oleme sõlminud.

Ma kardan, et pärast Pariisi 13. novembri rünnakute õudu kehutab põgenikekriis veelgi enam tagant populistlikku ja äärmuslikku poliitikat. Me näeme õigupoolest juba praegu väiteid, et me ei saa põgenikke vastu võtta, kuna nad on terroristid või kuna nendega kaasneb terrorismioht, unustades selle juures mugavalt, et need põgenikud, kes täna tunglevad Euroopasse viivail teil, on põgenenud sellesama režiimi, sellesama jõhkruse ja mõrvahimu eest, mida nägime Pariisis. Põgenikud on seda juba näinud, näinud oma silmaga.

Kuid siin on veel üks aspekt, mida tuleb kaaluda, nimelt Euroopa ühise välis- ja julgeolekupoliitika ehk CFSP ees seisvad probleemid. Kolm suurt kriisi - Euroopasse voolavad põgenikemassid, Daiš ja Al-Qaida ning Krimmi Anschluss ühes käsilaste kaudu (aga ka otseselt) Ukraina vastu peetava sõjaga Donbassis - on seadnud CFSP ette suuremaid probleeme kui ükski teine Euroopat puudutav sündmus selle poliitika kujundamisest peale.

Veerand sajandi eest kuulutas üks Euroopa välisminister lõõmava Jugoslaavia kriisi ajal: "See on Euroopa tund. See ei ole ameeriklaste tund." Ent Euroopa ei teinud midagi ja tapmise peatamiseks läks ikkagi vaja ameeriklasi. Sel korral pole meil aga paraku luksust mitte tegutseda.

Täna võime heita pilgu oma kellale ja mõelda: on nüüd käes see tund, Euroopa tund? Sest täna oleme tunduvalt rohkem omapäi kui veerand sajandi eest. Venemaa on rikkunud kõiki vähegi olulisemaid Euroopa julgeolekulepinguid alates ÜRO põhikirjast, 1975. aasta Helsingi lõppaktist ja 1990. aasta Pariisi hartast. Samuti on ta rikkunud 1994. aasta Budapesti memorandumit, millega ka ta ise garanteeris Ukraina territoriaalse terviklikkuse selle eest, et Ukraina likvideeris toona suuruselt maailma kolmanda tuumarelvaarsenali.

Euroopa on kehtestanud sanktsioonid, mis jäävad püsima, kuni Minski kokkulepe on täies mahus ellu viidud ja Ukraina territoriaalne terviklikkus taastatud. Või tahame me öelda, et tsivilisatsiooni ja barbaarsuse konflikt on meie kodanikele nii fundamentaalselt eksistentsiaalne, et me peame ise peatama reeglite kehtivuse, mis on kindlustanud Euroopa julgeoleku alates Teisest maailmasõjast, ning leppima agressiooni, okupatsiooni ja annekteerimisega, mis, nagu me hästi teame, olid vahetuimad Teise maailmasõja põhjused? Kas on autoritaarne valitsemine ja rahvusvahelise õiguse rikkumine "teisejärguline", pisem pahe võrreldes terrorismiga? Kas me unustame Teise maailmasõja järgse Ukraina pretsedendi ja keskendume "pragmaatilisemale" koostööle Venemaaga? Kui palju oleme valmis taluma autoritaarset valitsemist, ei, lausa kodanikuvabaduste piiramist Euroopas endas kui "hädavajalikku pahet" terrorismi peatamisel?

Lisaks Venemaa käitumisele peab meie otsustusvõimetus kaduma veel ühe riigi, nimelt Türgi suhtes. Türgi on võti paljude meie probleemide lahendamisel ning ilma selge ELi poliitikata Türgi suhtes on raske, kui isegi mitte võimatu lahendada väga paljusid meid vaevavaid probleeme, sealhulgas Liibanonis ja Jordaanias, kõnelemata muidugi Süüriast.

Kõik need probleemid - ränne, põgenikekoorma jagamine, ka ühine seisukoht Venemaa, Türgi, terrori, rahvusvahelise õiguse suhtes - taanduvad lõppeks ühele küsimusele: kas me oleme tõesti valmis kaitsma oma ühiseid väärtusi ainult siis, kui mängus on liikmesriigi isiklikud huvid?

Nende küsimustega seisame silmitsi varem või hiljem. Kui me ei leia enda seas juhivaimu, mis on Euroopa ühtsuse loomisel niikuinii sine qua non, kui me ei astu vapralt kõige vastu, mis rikub Euroopa aluspõhimõtteid, siis tuleb meil öelda ligemale kolmveerand sajandit pärast siinsamas peetud Winston Churchilli kõnet - me oleme läbi kukkunud.

Kui me aga, teiselt poolt, leiame endas ELi asutajate meelekindlust ja tarmukust, nende suurte meeste meelekindlust ja tarmukust, kes asusid pärast Teist maailmasõda üheskoos tegelema probleemidega, mis olid palju suuremad kui ükski tänane mure, siis, jah, siis on meil lootust. Tunnistagem, et tegu on üleminekukriisiga. Tunnistagem, et ajalugu ise kutsub meid, kelle kätte on usaldatud edasi kanda nägemust terviklikust, vabast ja rahus elavast Euroopast, olema otsusekindlad ja ühtsed kõigis meie tegudes.

Ei saa me ju sugugi unustada, et Euroopa on endiselt majakas rahvastele, kes viimasel veerandsajandil on suutnud areneda ja edukalt liituda, aga ka rahvastele, kes on tõstnud pead vabaduse nimel, Euroopa nimel, Timothy Garton Ashi sõnu kasutades üleüldise liberté, egalité ja fraternité saavutamise nimel. Majakas kõigile, kellele Euroopa taassünd sõja ja massimõrva verehallist tuhast on andnud lootust, et see on tõesti võimalik.

See on võimalik... Euroopa on saanud jagu palju suurematest probleemidest kui need, mis seisavad meie ees täna.

Kui me aga ei asu nende probleemidega tegelema, siis nendivad tulevased põlvkonnad meid hinnates, et me kukkusime läbi, et me pillasime käest oma Euroopa pärandi, ning küsivad, miks me ometi tegime nii vähe, kui kaalul oli nii palju.


Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.