koned

Kõned

- Reset + Prindi

President Ilves: müürid, mida me ise püstitame

President Ilves: müürid, mida me ise püstitame © Zdeněk Dvořák

21.10.2015

President Toomas Hendrik Ilves võttis kolmapäeval [21.10.2015] Tšehhis vastu tänavuse Praha Aspeni instituudi auhinna, mis anti talle tunnustamaks Eesti edu Euroopasse lõimumisel ning meie riigipea rolli Kesk- ja Ida-Euroopa riikide koostöö edendamisel ning Atlandi-üleste suhete väärtustamisel. President rääkis tänukõnes vabadusest.


Kuue aasta eest, Berliini müüri langemise 20. aastapäeval, pidanuksin andma Václav Havelile üle Atlandi Nõukogu Vabaduse auhinna, kuid paraku ei lubanud tervis tal kohale ilmuda. Siiski tahaksin meelde tuletada pidumeeleolu, kui me sellest hoolimata, et seisime silmitsi majanduskriisiga, olime ikkagi lootusrikkad, rõõmustasime ikkagi müüride puudumise pärast. Meil oli vaba ja avatud internet, meie riikide vahel olid avatud piirid. Ja Euroopas peeti liberaalset demokraatiat ikka veel enesestmõistetavaks.

Praegu näeme enda ümber Euroopa, võib-olla isegi laiemalt kogu liberaalse demokraatia mõranemist. Me ehitame nii ülekantud kui ka otseses tähenduses uusi müüre, selmet nautida vabadust, mille eest nii paljud inimesed on nii kaua võidelnud.

Praegu imetleme üht osa sellest vabadusest: tehnoloogiat. Loeme iga päev mõnest vastsest digileiutisest, mis teeb elu lihtsamaks ja mugavamaks. Ma ei hakka ette lugema statistikat, kui suurel määral tugineb tänapäeva maailm infotehnoloogiale – piisab, kui öelda, et iga päev saadetakse teele 106 miljardit e-kirja.

Nii oleme võinud näha tohutut revolutsiooni selle pisut enam kui veerand sajandiga, mis on möödunud ajast, mil Tim Berners Lee mõtles välja hüperteksti edastusprotokolli ehk HTTP, mis seisab iga internetiaadressi alguses. See on revolutsioon, mis jätab varju isegi meie enda tohutud revolutsioonid Euroopas. See revolutsioon muudab lausa meie geograafiat, meie mentaalset geograafiat, kui laenata Milan Kundera sõnu, muudab meie kohta Euroopas ja maailmas.

Kui Euroopa ei taha digirevolutsiooni keerisest välja langeda, tuleb meil sellest võtta kõik võimalik ja tõsta pilk riigipiiridest kõrgemale. Oleme Schengeni leppega kõrvaldanud füüsilised piirid, oleme ühisturuga kõrvaldanud piirid füüsilistele kaupadele. See on olnud võimalik tänu sellele, et oleme liberaaldemokraatlikud riigid ja mõistame, et õitseng, mida me ju kõik ihaldame, tuleb tõkete kaotamisest. Digirevolutsioon on muutnud Euroopa mentaalset geograafiat. Minu riiki ei peeta enam sugugi Ida-Euroopa vaeseks ekskommunistlikuks riigiks, mahajäänud ja provintslikuks riigiks, vaid sootuks üheks Euroopa tehnoloogiliselt kõige arenenumaks maaks.

Siiski püsivad mõned tõkked ja lisatakse uusigi. Digitaalses maailmas, milles me praegu elame, ei ole Euroopa teinud seda, mida on vaja teha konkurentsivõimelisena püsimiseks. Hõlpsam on saata pudel veini Lõuna-Portugalist Algarvest põhjapolaarjoone taha Lapimaale kui osta iTunesi pala üle Tšehhi ja Austria piiri.

See kehtib Euroopas iga riigi ja iga piiri kohta. IT-põhised tehnoloogiaettevõtted peavad end kohandama 28 maksustamis-, tarbijakaitse- ja autoriõiguserežiimiga. Kõige eesrindlikumad ettevõtted ja digiteenused ei hakka pead vaevamagi nii väikese riigiga nagu minu oma, sest see on liiga keeruline, seal on liiga raske äri ajada, ja nii läheb meil isegi veel halvemini. Teiseks seisavad ka Euroopa idufirmad silmitsi õige raske ülesandega, kui peavad valima, kas kasvada aeglaselt Euroopas või laieneda kiiresti Ühendriikides, kus föderaalsed või osariikide seadused hoolitsevad 320 miljoni tarbijaga turu eest.

Seepärast pole info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) areng tingimata edutee. Need, kes seda kõige paremini ära kasutavad, korjavad kokku dividendid. Kes jäävad maha, maksavad kõrget hinda. Majanduskasvu aastane erinevus Ühendriikide ja Euroopa vahel IKT kasutamise tõttu Ühendriikides (või selle mittekasutamise tõttu Euroopas) on 0,3 protsenti. Euroopa Komisjon kinnitab, et Euroopa killustunud digitaalturg läheb aastas maksma – toob kaasa liigseid kulutusi – 340 miljardit eurot.

Tõsiasi on ka see, et 20 suurimast internetiettevõttest on 14 Ameerikast ja peaaegu kõik ülejäänud Hiinast. Mis veel hullem, piirid vaid kiirendavad lõhe laienemist. Kui analoogmaailmas olid muudatused enamasti lineaarsed, siis digimaailmas on need eksponentsiaalsed, nagu võib tõdeda empiiriliselt tuletatud Moore'i seaduse põhjal, mis ütleb, et kiipide arvutusvõimsus kahekordistub iga poolteise aastaga.

Niisiis jääme ELis aina maha. Harvard Business Review väitis hiljuti suisa, et meie mootor kipub välja surema. Digimajanduse ülikiirrong aina kiirendab käiku, ilma et EL oleks selle juhikambris, ning keegi ei hakka ootama, kuni me suudame oma turul/kodus korra majja saada.

Ajajärgul, mil inimesed ja äri liiguvad IT varal kiiresti aina edasi, seisab meie ees Euroopas suur väljakutse: kõik see, mis puudutab valitsusi ja parlamente, jääb muutustest maha veel kiiremini kui inimesed. Miljardid inimesed laadivad oma andmeid iPhone'i ja teistesse digitaalsetesse masinatesse, mõtlemata isegi hetkeks selle üle. Piiriülene andmevoog on tänapäeva majanduse ja innovatsiooni olemuslik koostisosa.

Suurandmed võimaldavad reaalajas analüüsida protsesse, mille kohta varem sai pakkuda ainult statistilist mudelit. Paljud ettevõtted sõltuvad pilveteenustest või platvormidest, mis niisuguseid teenuseid pakuvad. Ometi tundub, nagu arvaks me, et see kõik on Ameerika asi. Andmete vaba liikumine ei ole sugugi Ameerika ettevõtete mure: digitaalselt edastatavate teenuste suurim eksportöör ei ole mitte Ühendriigid, vaid Euroopa.

Kiired muudatused meie digitaalses käitumises toovad kaasa konflikte meie seaduste ja globaalse Euroopa majanduse vajaduste vahel. Võtame kas või Euroopa Kohtu äsjase põhjapaneva otsuse internetiprivaatsuse kohta. Üks Austria juuratudeng saavutas kohtus võidu ELi ja USA andmevahetusleppe (programm Safe Harbor) üle, mis oli andnud ettevõtetele õigusliku aluse jagada isiklikke andmeid Ühendriikide ja Euroopa vahel.

Pärast Edward Snowdeni 2013. aasta paljastusi, millest selgus NSA massilise jälgimise pruuk, soovis tudeng, et kohus keelaks Facebook Irelandil tema isiklike andmete edastamise Ühendriikidele. Kohus leidis, et niisugune andmete edastamine rikub ELi andmekaitse juriidilisi standardeid, kahjustades eraelu puutumatuse põhiõiguse põhisisu, ja tunnistas seepärast Komisjoni otsuse andmete edastamise kohta vastavalt ELi-USA Safe Harbori lepingule kehtetuks. Teisisõnu tühistati sellise andmeedastuse seaduslik alus.

Mida sellest järeldada? Ühelt poolt näitab see Euroopa õigusriiklikku tugevust: üksainus Euroopa Liidu elanik võib kindlustada oma õiguse privaatsusele ja tühistada kogu suure protsessi. Teiselt poolt ähvardab see otsus aeglustada tormilist Atlandi-ülest digimajandust. Paljud hargmaised ettevõtted peavad oma tegutsemise alused üle vaatama, sest ühtäkki on nad sunnitud leidma muid viise andmete edastamiseks Ühendriikidesse.

See on eriti raske väikeettevõtetele mõlemal pool Atlandi ookeani, kes sõltuvad pilveteenustest. Sama palju muret tekitab see, et poliitikud teisteski pealinnades Delhist Brasíliani võivad seda ära kasutada ettekäändena piirata enda piiriülest andmevoogu, kahjustades sel moel nii Euroopa ja Ameerika majandust kui ka kogu avatud internetti.

Nende probleemide lahendamiseks peavad Euroopa ja Ühendriigid ilmutama headele sõpradele tunnuslikku vastastikust kannatlikkust. Andmekaitse ja digitaalsed võimalused ei välista teineteist. Mõlema tugevdamiseks vajame tugevat juhtimist ning sageli kiireid ja julgeid poliitilisi otsuseid.

Lootkem, et Euroopa Komisjoni ja Ühendriikide kõnelusi andmete edastamise raamistiku kindlamaks muutmisest saadab edu. Me vajame USA ja Euroopa seisukohtade lähenemist üleilmse standardi kujundamiseks, mil moel saaks 21. sajandil toimida avatud liberaalne internatsionalism.

Osa probleemist kirjeldab pisut avaramas tähenduses C. P. Snow' essee «Kaks kultuuri», mida meil tuleb vaadelda suuremalt, vaadelda globaalselt. Snow oli kirjanik ja Cambridge'i ülikooli keemik, kes ütles, et võis teaduskonna klubis istuda ühe laua taga füüsikute ja keemikutega ning arutada vastava teadusharu saavutusi, kuid võis ka trimbata luuletajate, prosaistide ja Shakespeare'i-uurijate seltskonnas. Ent ta oli ka ainuke, kes võis istuda mõlema laua taga, mõelda mõlema kultuuri raames, mõlemas maailmas.

Ma olen arvamusel, et see, mis 65 aasta eest oli probleem ülikoolides, on nüüd probleem liberaalsetes demokraatiates. Ühiskonnad on nii läbi imbunud tehnoloogiast ja sõltuvad sellest nii suurel määral, et ühelt poolt meie poliitikud, seadusandjad ja kohtud ning teiselt poolt programmeerijad, insenerid ja ettevõtjad ei mõista enam lõpuni, mida nende tegevus kaasa toob. Arvutiinimesele on uus viis kokku riisuda varem kättesaamatuid andmeid avastus, võib-olla lausa tulutoov avastus. Mõnele seadusandjale, näiteks sellele, kes siis, kui kõnelesin kord Moore'i seadusest, küsis, kui palju on kaks kolmandas astmes, on tehnoloogia salapärane ja maagiline maailm, mis röövib meilt viimse raasuni privaatsuse ja inimõigused.

Me peame jõudma kaugemale lihtsalt tehnoloogia kasutamisest ja interneti muutmisest üleüldiselt kättesaadavaks. Täna istuvad ühe laua taga arvutiinimesed. Nad vaatavad ringi ja ütlevad: «Ah sa poiss, vaata, mida me teha võime!» Me võime ringi nuuskida ja teha seda ja teist, üldse mõtlematagi demokraatliku ühiskonna printsiipidele.

Teise laua taga on aga inimesed, kes ei ole matemaatika ega loodusteadustega pärast keskkooli enam kokku puutunud, kellele kõik IT-ga seotu on keeruline, midagi, mida tuleb peljata. Siin on mõistagi vaja pöörata terav pilk meie haridussüsteemi poole, aga selle arutamine väljuks mu tänase kõne piiridest. Igal juhul on seegi müür, mis seisab loodusteaduste ja humanitaarteaduste maailma vahel, müür, mis lahutab meid kaasaegses liberaalses demokraatias veel enam üksteisest. Mul ei ole küllap vaja mainidagi, et eetika ei ole tänapäeva internetiajastul kuigi suur probleem autoritaarsetes ühiskondades, mis tihtipeale on tehnoloogilises mõttes sama arenenud kui meie.

Konkurentsivõimelise, õitsva ja turvalise Euroopa rajamiseks ja hoidmiseks ei seisa meie ees mitte ainult majanduse ja IT, vaid ka palju laiemad välis- ja sisepoliitilised probleemid.

Kriisid, millega oleme põrkunud pärast Berliini müüri langemise 20. aastapäeva, toovad ilmekalt esile ELi piiratud võimalused tegutseda kiiresti üheskoos. See ei tähenda, et me ei suudaks üheskoos tegutseda. Enneolematu ja ajalooline konsensus, mis tekkis rahvusvahelise õiguse ränga rikkumise, Krimmi Anschlussi järel, näitas, et Euroopa suudab üheskoos tegutseda, kui seda on vaja. Sihitud, lausa kirurgiliselt täpsed sanktsioonid on olnud edukad. Me oleme muutnud agressiooni agressorile kalliks ja kindlal meelel reageerinud selliste rahvusvahelise õiguse alusdokumentide rikkumisele, nagu ÜRO põhikiri, Helsingi lõppakt ja Pariisi harta, sest need on meie maailmajao julgeoleku baas. Jah, me oleme sanktsioonidega alles alustanud ja sanktsioonid on teadagi poliitiline tööriist, mis enamasti ei suuda üleöö anda peaaegu mingeid tulemusi. Me oleme seda näinud Iraani puhul. Seepärast vajame ELi sees strateegilist kannatlikkust. Me teame ju lõppeks omaenda maailmajao ajaloost, et silma kinnipigistamine agressiooni ees toob kaasa ainult veel kohutavama tragöödia.

Peale dialoogi vajame kindlasti tugevat heidutust. Dialoog iseenesest ei ole poliitika. NATO-liitlased on kärmelt reageerinud Euroopa julgeolekuarhitektuuri muutumisele pärast agressiooni Ukrainas ning sõjajõu suurendamisele ja provokatsioonidele alliansi piiride taga. Äsjane sõjategevuse ägenemine Süürias näitab taas, et peame veel paremini kohanema uue ja muutuva julgeolekutegelikkusega Euroopas ja selle lähistel. Peame liikuma edasi, edendama valmisolekut ja reageerimisvõimet. See tähendab, et me peame looma usaldusväärse heidutuse, mis saadaks igale võimalikule agressorile väga selge sõnumi. Pikaajalistele probleemidele on vaja pikaajalist strateegiat. Me peame endale tunnistama, et oleme liiga pikaldaselt jõudnud mõistmisele, kui palju on keskkond muutunud.

Mis tuleb edasi? Me ei tea seda. Meil kõigil on liberaalse rahvusvahelise korra murenemisest palju kaotada.

Konfliktid meie naabruses puudutavad ka meid, meie ühiskondi ja poliitikat väga otseselt. Süüria ja Liibüa konfliktid on pannud doominokivid langema: konflikt, põgenikud, inimesed, kes põgenevad massiliselt vägivalla eest – Euroopasse. See, ma kardan, muudab Euroopa demokraatia palet. Me oleme näinud parem- ja pahemäärmuslike poliitiliste liikumiste toetuse kasvamist, mida sageli kihutavad tagant immigrantidevastased ja rassistlikud meeleolud. Lühinägelik, populistlik poliitika, mis kasutab ära lihtsate inimeste hirmu, viib meid, ma kardan, tagasi 1930. aastatesse. Meie paljukiidetud sallivus hajub, selle asemele astuvad liigagi sageli tänavakaakide mõnitused. Poliitikud kasutavad keelt, mida veel mõne aasta eest võis kohata ainult anonüümsetes veebikommentaarides.

Lisaks ütlevad mõned, et rändekriisil on ELis inimnägu, mõned näevad aga ainult Ida-Euroopa nägu... Või kui teisiti öelda, siis on see kriis toonud tagasi stereotüübi mahajäänud ja võõraviha täis Ida-Euroopast, mille ületamise nimel on nii paljud meist nii kaua nii palju vaeva näinud. Ma tean väga hästi, et meie tee ELi ja NATOsse nõudis palju rasket tööd, sealhulgas Lääne-Euroopa veenmist loobuma ignorantsusest, stereotüüpsetest arusaamadest, mõnikord lausa puhtast ülbusest. Ma ei tahaks kuidagi näha, et praegune kriis nõrgestab seda tohutut saavutust, mida kujutas endast ELi laienemine Kesk- ja Ida-Euroopasse.

See ei tähenda üldse, et meie avalikkuse muresid ja arutelusid ei peaks arvesse võtma ja ära kuulama. Vastupidi, meil on valusaid debatte, milles mitmesugused väärtused segunevad või satuvad vastuollu meie traagilise ajaloolise kogemuse ja demograafilise olukorraga. Hirmu võib sageli mõista, sest meil pole kogemusi, pole kokkupuuteid teisest usust ja kultuurist inimestega. Selle poolest erineme tunduvalt oma läänenaabritest, kel on see kogemus olemas, ning see nõuab väga hoolsat tähelepanu ja põhjalikku kaalutlemist nii ajakirjanduses kui ka Brüsseli läbirääkimistelaua taga.

Me ühinesime ELi ja NATOga üle kümne aasta tagasi ja oleme nüüd täieõiguslikud partnerid, kes otsustavad ühiselt Euroopa tulevikku. Me oleme ka püsikunded, kui asi puudutab solidaarsust. Nimetan vaid mõned asjad: õhuturbemissioon, piirideta reisimine ELis, karjääri- ja töövõimalused kogu Euroopas, rääkimata juba sellest, et terve põlvkond meie noori on saanud võimaluse õppida soovi ja tahtmise korral väljaspool kodumaad. Rändekriis on esimene kord pärast liitumist, mil meilt oodatakse tõsist solidaarsust ja märkimisväärset panust. Me peame tegutsema ja panustama vastutustundlikult, sest see on meie ühine huvi ja eesmärk. Pole mingi ime, et kui pärast kõike seda, mida me oleme ELilt saanud, pärast kõiki neid vabadusi ja õitsengut, näeme nüüd, kui me ei taha aidata teisi raskustesse sattunuid, vanade stereotüüpide tagasitulekut. Me tahame ehitada enda ümber müürid, et hoida pagulased väljaspool, saamata arugi, et ehitame uuesti üles neid müüre, mille lammutamise nimel me nii meeleheitlikult pingutasime.

Winston Churchill sõnas 1946. aastal Euroopa lõimimist toetades: «Väikeriikide kaal on sama suur kui suurriikidel ja nad pälvivad au oma panuse eest ühise eesmärgi saavutamisse.» Pälvigem siis see au.


Tõlkinud Marek Laane

(avaldatud Postimehes 23.10.2015)