koned

Kõned

- Reset + Prindi

President Toomas Hendrik Ilvese tervituskõne rahvusvahelise inseneride organisatsiooni IEEE hariduskonverentsil EDUCON2015 Tallinna Tehnikaülikoolis 18. märtsil 2015

President Toomas Hendrik Ilvese tervituskõne rahvusvahelise inseneride organisatsiooni IEEE hariduskonverentsil EDUCON2015 Tallinna Tehnikaülikoolis 18. märtsil 2015 © Edmond Mäll

18.03.2015

Tere hommikust!


Mul on väga hea meel, et selline konverents siin toimub, sest kui Ukraina sõda kõrvale jätta, siis üks südamelähedasemaid teemasid, millega olen viimase 20–25 aasta jooksul tegelenud, on IT ja haridus või laiemalt STEM – loodusteadused (Science), tehnoloogia (T), inseneriteadused (Engineering) ja matemaatika (M) – ja nende alade õpetamine kui tuleviku võti.

Tooksin välja kaks väga olulist haridusega seotud seika oma elus. Tähtsuselt teine sündmus oli ülikooli valik: ma valisin valedel põhjustel, aga lõppkokkuvõttes osutus mu valik päris õnnestunuks. Kõige olulisem sündmus, mis tollast aega arvestades oli üsnagi erakordne, leidis aset siis, kui olin 13-aastane. Minu tollane matemaatikaõpetaja tegi doktorikraadi matemaatilises pedagoogikas. Ta otsustas korraldada eksperimendi. Oli aasta 1968. Ta hakkas õpetama 13–14-aastastele noortele programmeerimiskeelt Basic. Muidugi oli tolle aja tase väga algeline, sest programm tuli koostada teletaibi abil perfolindile ja luua seejärel modemi vahendusel telefoniühendus ligi saja kilomeetri kaugusel asuva põhijaamaga. Seejärel sai asuda programmi jooksutama – ja muidugi ei hakanud see tööle. Sellest hoolimata sain ma programmeerimise selgeks. Minu arvates oli see lõbus tegevus.

Ma ei mõelnud hiljem eriti palju programmeerimise peale ega tegelenud süvendatult loodusteadustega. Ent kaheksa aastat hiljem, kui käisin ülikoolis, nägin töökuulutust, kus otsiti programmeerijat. Programmeerida tuli arvutil PDP-8, mis oli toona esimesi kommertsarvuteid ja mida sai kasutada näiteks laborites.

Igatahes mõjutasid tookordsed sündmused mu elu väga tugevalt. Ma ei ole küll kunagi teadusega tegelenud, aga ma oskan programmeerida, ja mis veel tähtsam – ma ei ole kunagi tehnoloogiat, matemaatikat ega loodusteadusi peljanud. Tahan öelda, et kokkuvõttes sõltub kõik varases eas saadud haridusest: sa kas saad põhja alla või ei saa. Matemaatikaga on täpselt nagu võõrkeele puhul – kui sa teismelisena keelt selgeks ei saa, siis tublisti õppides on võimalik edaspidi küll toime tulla, kuid üldjuhul ei vabane aktsendist. Või näide muusika õppimisest – kui sa valitud pilli teismeliseeaks mängima ei õpi, siis suurepärast taset hilisemalt enam ei saavuta. Tähtis on mõista, et alustada tuleb varakult. Toonitan hiljem oma kokkuvõttes, et hirmu pole vaja tunda, sest tundub, et hirm on tänapäeva hariduses üks suurimaid probleeme.

Tuleme nüüd Eesti juurde. Paljud teist ei ole ilmselt siin varem viibinud. 20 aastat tagasi seisime ainulaadsel teelahkmel. Eesti oli 1991. aasta augustis taasiseseisvunud ning meie põhiprobleem oli, kuidas jõuda pärast 50 aastat kestnud Nõukogude okupatsiooni ja peale surutud tagurlust arenenud maailmale järele. Aastatel 1938–1939, enne iseseisvuse kaotamist, olime põhjanaabri Soomega enam-vähem samal arengutasemel. Mõnedes asjades, näiteks linnastumises ja telefonide levikus, oli hoopis Eesti ees. Eesti taasiseseisvumise järel oli Soome ja Eesti SKP erinevus elaniku kohta kolmeteistkordne. Niisiis: kuidas jõuda järele? Mõistagi tulenes erinevus sellest, et vahepealsetel aastatel olid meil paljud asjad tegemata jäänud, me ei arendanud kõrgtehnoloogiat, me ei arendanud õieti midagi, meil puudus korralik taristu, mis oli olemas riikidel teisel pool raudset eesriiet.

Olime üpris vaesed. Tõsi, meie tehnilise hariduse tase oli päris hea ja see osutus hiljem oluliseks. Meil ei olnud toimunud matemaatika ja loodusteaduste õpetamise taseme langust, mis oli tabanud paljusid lääneriike 1970ndatel ja 1980ndatel. 1990ndate algul olime uue ajastu lävel koos teiste riikidega. 1993 oli Marc Andreessen loonud http-protokollil põhineva veebibrauseri Mosaic, mida mõned teist võib-olla mäletavad. Infotehnoloogia kiire arengu algus tähendas seda, et rikaste riikide tohutu edumaa muu taristu osas ei olnudki kuigi tähtis, sest isegi vaene, piiratud vahenditega riik sai infotehnoloogia vallas mõndagi ära teha. Stardiplatvorm oli infotehnoloogia osas võrdne ning see oli selliste riikide jaoks nagu Eesti väga oluline. Mõistsime üpris kiiresti, millise eelise annab võrdse stardiplatvormi puhul see, kui teeme natuke rohkem tööd kui teised, liigume pisut kiiremini kui teised.

Minu teada oli Eesti üks esimesi riike, kes riputas 1993. aastal internetti üles valitsusasutuste veebilehed. Nüüd on see nii igav ja tavaline asi, aga tol ajal pidi selline hea mõte esmalt kellelegi pähe tulema. Samuti avastasime, kui tähtis on hoiduda aegunud tehnoloogia taagast – kui tähtis on mitte klammerduda vana tehnoloogia külge. Pidasin tookord Eesti valitsusega distantsilt maha ühe lahingu – distantsilt, sest olin suursaadik Washingtonis. Helsingi linn oli võtnud 1979. aastal kasutusele uue – tollal uue – telefonisüsteemi, mis oli muidugi analoogsüsteem. Aastal 1992 tahtsid nad anda selle 1979. aasta analoogsüsteemi Eestile tasuta. Kuna Eestil endal raha nappis, arvasid paljud, et see on suurepärane, saame endale moodsamad telefonid. Eestis olid tol ajal kasutusel 1938. aastast päris telefonisüsteem. Mõtlesin tollal, et ei, seda ei tohi juhtuda! Ei tohi klammerduda eilse päeva tehnoloogia külge. Britid ja prantslased olid saanud selle õppetunni juba pärast Versailles' lepingut, mil nad konfiskeerisid Saksamaalt tööstusseadmeid ja said endale sisseseade, mis pärines 1900ndatest ja 1890ndatest, samal ajal kui sakslased ehitasid endale uhiuued masinad ja läksid neist ette. Niisiis õnnestus mul suursaadikuna koos veel paari inimesega suruda läbi otsus, et me ei võta seda tasuta telefonisüsteemi, vaid teeme suure investeeringu ja digiteerime oma telefonisüsteemi. See oli valitsuse üks parimaid otsuseid. Nüüd aga läheme järgmise teema juurde.

IT tõeline tähtsus sai mulle selgeks, kui lugesin Jeremy Rifkini raamatut pealkirjaga "Töö lõpp", mis protesteerib tänapäevase tehnoloogia, automatiseerimise ja arvutite leviku vastu. Rifkin väidab, et kõik need nähtused viivad massilise töötuseni. Ta toob näite Kentucky terasetehasest, mille jaapanlased 1990ndate alguses ära ostsid. See 12 000 töötajaga tehas, mis tootis aastas X miljonit tonni terast, läks jaapanlaste omandusse, kes selle täielikult automatiseerisid ja arvutiseerisid. Pärast seda tootis tehas endiselt X miljonit tonni terast aastas, kuid 12 000 inimese asemel töötas tehases 120 inimest.

Rifkini vaatepunktist oli see mõistagi kohutav sündmus, ent kui vaadata asja Eesti seisukohast – meil elab 1,3 miljonit inimest, siis kõlab mõte, et digiteerides, arvutiseerides ja automatiseerides on võimalik majanduse võimsust ja funktsionaalsust kasvatada, lausa suurepäraselt ja seda tuleks kindlasti teha. Selleks, et neid plaane ellu viia, on vaja riiklikku programmi, mis tagab, et inimesed õpivad STEM-aineid. Kui tahta luua ühiskonda, kus piire ei sea mitte rahvaarv, vaid üksnes rahva intellektuaalne energia ja nutikus, siis tuleb kindlasti vaadata hariduse poole. Eriti oluline on hea tase loodusteadustes, tehnoloogias, inseneriteadustes ja matemaatikas – ja sellise hariduse andmist tuleb alustada varakult.

Pärast iseseisvumist tekkiski Eestis mõte, et arvutiseerime kõik koolid. Aastateks 1997–1998 olid kõigis Eesti koolides internetiühendus koos vajalike masinatega. See ühendus tähendas tol ajal sageli dial-up-ühendust ja arvutid ei olnud sageli kuigi kiired, ent see pani idanema seemne, mille vilju võime praegu näha. Kuigi koolinoored ei õppinud tol ajal programmeerimist, oli neil ligipääs arvutile ja nad õppisid arvutiga ümber käima. Nagu alati, leidub iga saja õpilase kohta kolm, neli või viis õpilast, kes hakkavad katsetama, uurima, kuidas arvutid päriselt töötavad, ja kes õpivad programmeerimise selgeks. Selliseid noori oli üsna palju. Nii palju, et praegu on meil päris mitmeid kolmekümnele lähenevaid või pisut üle kolmekümneseid inimesi, kes on saanud tänu kõikvõimalike asjade leiutamisele üliedukaks. Veel üks näide noorte arvutihuvist on siin ümber nurga – Skype'i teadus- ja arenduskeskus, kus töötab palju siinse ülikooli, aga ka Tartu ülikooli vilistlasi. Need on inimesed, kes perekondliku tausta või hariduse tõttu hakkasid varases eas arvutitega katsetama.

Vaadates PISA testide skoore, näeme, et riikide tulemused matemaatikas, loodusteadustes ja lugemisoskuses erinevad tohutult. Viimane PISA testi tulemuste ülevaade, mis põhineb 2012. aasta andmetel, sisaldab 65 riigi tulemusi. Matemaatikas kuulusid esimesed seitse kohta Aasia riikidele, ent ka Eestil läks tegelikult päris hästi. Olime matemaatikas ja lugemisoskuses maailmas 11. kohal ning jagasime loodusteadustes koos Jaapani, Lõuna-Korea ja Soomega 4. kohta. Seega ilmselgelt oleme hariduses mõningaid õigeid otsuseid teinud. Esitan veel ühe huvitava fakti. Kui PISA tulemused ilmusid, olin parasjagu visiidil Ühendkuningriigis. Ajalehes Daily Mail oli pealkiri „Ühendkuningriik jääb matemaatikas isegi Eestile alla". Kaks päeva hiljem märkis peaminister Cameron oma kõnes, et Ühendkuningriik ei saa lasta idaeurooplastel hulganisti riiki siseneda. Vastasin sellele Twitteris säutsuga: „Oh ei! Idaeurooplased kolivad siia! PISA skoorid kasvavad!" Niisiis annab PISA testi tulemuste valguses Ühendkuningriigis tooni seisukoht: ah, eestlased ja idaeurooplased on viletsad ja vaesed, aga pidage, matemaatikas on nad päris head, ühed parimad! Mainisin, et Aasia juhib, kuid Euroopa arvestuses jagavad esikohta Soome ja Eesti. Järelikult on võimalik õige hariduse abil paljud raskused ületada. Hariduse abil saab ületada kõikvõimalikke näilisi vastuolusid ja lõhesid riikide vahel, aga selleks on vaja haridusele tähelepanu pöörata.

Eesti kohta saab kindlasti öelda, et meil on hea haridussüsteem nn STEM-ainete osas ja see on meid aidanud. Ma ei oska leida sellele muud seletust, kui et vahest on soome ja eesti keel nii veidrad soomeugri keeled, et nende keelte sisemine loogika aitab meil matemaatikat paremini mõista. Aga ausalt öeldes ma ei usu, et see on nii. Samuti oleme olnud avatud tehnoloogilisele progressile. Oleme püüdnud oma ühiskonnas digitaalse maailma võimalusi maksimaalselt ära kasutada, paljud valdkonnad on meil juba 99% ulatuses digiteeritud. Näiteks arsti juures toimub kõik arvutis, inimestel on kaardilugerid ja RSA- 2048 krüpteeringuga ID-kaardid, PKI ehk avaliku võtme infrastruktuur võimaldab väljastada retsepte digitaalselt, valimistel saab hääletada internetis, peaaegu kõik teevad oma pangatehingud internetis. Kõik see on siin riigis toimunud tänu sellele, et oleme olnud julgemad. Ilmselt ei saa peapõhjusena välja tuua haridussüsteemi, küll aga valmidust asuda uusi asju kohe katsetama.

Eestis toimunud IKT revolutsioon on viinud meid paljudes valdkondades eesliinile, liitnud moodsa digitaalse maailmaga. See revolutsioon on kestnud ühe põlvkonna jagu. Mul on aga siiski mure, et me ei tee piisavalt. Rääkisin ennist Rifkini raamatust "Töö lõpp", mis ilmus 20 aastat tagasi. Eelmisel aastal ilmus üks ludiitlik raamat, mis põhimõtteliselt kordab Rifkini mõtet. Uue raamatu autorid on Andrew McAfee ja Erik Brynjolfsson ning see kannab pealkirja "Teine masinate ajastu". Raamat kordab mõtet, et töökohad kaovad. IT valdkond on arenenud nii tohutu kiirusega, et võib-olla saab see visioon tõepoolest teoks. Isesõitvad autod jõuavad kohe varsti, vahest lähima viie aasta jooksul turule. Eestis läheb nende kasutuselevõtuni veel ilmselt 10 aastat, sest nad ei talu siinset ilma – California kuivuses saavad nad hakkama, aga siin on olud raskemad. Tähtis on meenutada, et 20 aastat tagasi ei mõelnud keegi isesõitvate autode peale, aga praegu on see reaalsus. Mida see ühiskonna jaoks tähendab? Taksonduses toimuvad ilmselt veel suuremad muutused, kui ettevõte Uber (või tuleks öelda Über?) on kaasa toonud. Mis saab veoautodest? Kellest saavad veoautojuhid?

Võib-olla tekib 20 aasta pärast olukord, kus oskused, mida läks tarvis 21. sajandi alguse maailmas hakkama saamiseks, muutuvad täiesti kasututeks. See viib omakorda teiste muutusteni. Inimesed jagunevad nendeks, kes oskavad kõrgtehnoloogilises maailmas midagi teha, ja nendeks, kes ei oska. Neil, kes ei oska, on tööturul väga ahtad väljavaated ning need on enamjaolt väga madala palgaga töökohad. Seevastu näiteks loodusteaduste õpetaja on väga kasulik olla.

Peame väga hoolikalt mõtlema sellele, kuidas tagada, et nii meie siin Eestis kui ka teie oma koduriikides saaksime hakkama olukorras, kus ühelt poolt muutused järjest kiirenevad – ja need tõepoolest üha kiirenevad – ning teiselt poolt õpilaste huvi õppida loodusteadusi, tehnoloogiat ja matemaatikat (üldse midagi kvantitatiivset) oluliselt väheneb. Mille põhjal ma väidan, et muutused kiirenevad? Seda näitab empiirilistel uuringutel põhinev Moore'i seadus. Moore pakkus 1965. aastal välja hüpoteesi, et kiibi või transistori arvutusvõimsus kahekordistub iga pooleteise aastaga, ent hind jääb samaks. Mida see tähendab? See tähendab eksponentsiaalset kasvukõverat. Eelmise aasta oktoobris europarlamenti külastades püüdsin edasi anda mõtet, et Euroopa peab oma hariduse ja majandusega midagi tõsiselt ette võtma, et digiajastul toime tulla. Ütlesin parlamendisaadikutele, et uued valimised on 4,5 aasta pärast. Selgitasin, et see teeb 3 × 1,5 aastat, mis tähendab, et arvutite hind 4,5 aasta pärast on sama, kuid nad on kaks astmes kolm korda võimsamad. Puänt saabus siis, kui üks parlamendisaadik küsis: "Kui palju on kaks astmes kolm?" Nii et meil on probleem. See näitab, et inimesed, kes teevad meie elus olulisi otsuseid, ei mõista hästi elementaarset matemaatikat. Kui parlamendisaadik peab küsima, kui palju on kaks astmes kolm ja neil puudub võime tehniliselt väga algelisi asju mõista, siis on raske ühiskonnas suuri muudatusi ellu viia.

Kui edukalt tuleb meie ühiskond tulevikus toime, sõltub mitmete probleemide lahendamisest. Kiirenevate muutuste kontekstis on kindlasti vaja keskenduda haridusele, eriti matemaatika ja loodusteaduste õpetamisele. Ülikooli astudes on sellega liiga hilja alustada. Kui varakult ei alustata, täituvad ülikoolid inimestega, kes õpivad suhtekorraldust ja mis tahes muid asju, aga ei tea, kui palju on kaks astmes kolm. Tagajärjeks on ühiskonna üha suurenev kihistumine, mis põhineb erineval võimekusel mõista kvantitatiivseid valdkondi. Me vajame haritud inimesi, kes on õppinud ülikoolis matemaatikat, aga tõsiselt tuleb tegeleda ka varase matemaatikaharidusega.

Silma torkab tõsiasi, et peale selle, et tüdrukud ei ole üldiselt matemaatikas nii tugevad kui poisid, nad ka kardavad matemaatikat. Uuringud on näidanud, et hirm matemaatika ees mõjutab sooritust ja hirmu kõrvaldades saab tulemusi parandada. Nii et siin on selge psühholoogiline komponent. Psühholoogilise komponendi tähtis aspekt on ka hirm läbikukkumise ees. See on võib-olla isegi matemaatika eripära, sest vastused jagunevad õigeteks ja valedeks. Ma võin kirjutada igasugustel teemadel esseesid ja kui grammatiliselt on tekst korrektne, on hea hinne enamasti tagatud. Matemaatika puhul on olemas õige vastus ja vale vastus ja järelikult on võimalik läbi kukkuda. Seepärast on ka õpetamise psühholoogia väga oluline.

Tuleks tuleb luua olukord, kus õpilased ei karda läbi kukkuda. Hirm läbikukkumise ees on üks olulisemaid arengu pidureid. USAs, vähemalt Räniorus, ei loeta läbikukkumist häbimärgiks, läbikukkumine on aktsepteeritav. Kui kukud läbi, võid uuesti alustada ja teha paremini. Noorema põlvkonna puhul tähendab see, et ka matemaatikaülesannet võib uuesti alustada ja jõuda lõpuks arusaamise ja õige vastuseni. Sama kehtib ka tehnoloogia ja tehnoloogiatööstuse kohta: läbikukkumine ei ole märk läbikukkumisest, vaid pigem märk loovusest, soovist katsetada ja vajaduse korral otsast peale alustada. Meil on tarvis tuua selline suhtumine ka matemaatika ja loodusteaduste õpetamisse. Peame alustama õpetamist varases nooruses. Peame hoolitsema ka selle eest, et tulevikus oleks kõigil meil koduriikides rohkem inimesi, kes on STEM-ainetes tugevad.

Lõpetan siinkohal. Soovin teile konverentsiks jõudu ja edu. Panen teile kõigile südamele – mõelge, kuidas panna lapsed matemaatikat ja loodusteadusi õppima, kuidas panna lapsed neid aineid varasest noorusest peale armastama. Ja palun, ma tõesti palun – õpetage lastele programme.