-
Reset
+
02.09.2014
Teie Majesteet kuningas Harald.
Teie Majesteet kuninganna Sonja.
Ekstsellentsid.
Daamid ja härrad.
Mul on tõeliselt suur au ja rõõm pöörduda teie poole siin Urbygningenis, Kellahoones.
Käesolev aasta on väga paljude nii ümmarguste tähtpäevade aasta, nii heas kui halvas mõttes. Teie siin Norras tähistasite oma Eidsvolli põhiseaduse 200. aastapäeva. Meie omakorda pühitsesime 25 aasta möödumist oma ajaloo annus mirabilis'est 1989, mil langes Berliini müür, mil tollane kommunistlik maailm korraldas Poolas esimesed peaaegu demokraatlikud valimised – mille mittekommunistid võitsid kindlalt hoolimata igasugustest mehhanismidest, millega neid püüti valimistest eemal hoida – ning mil Balti rahvad demonstreerisid oma vabaduse- ja sõltumatusepüüdlusi moodustades Balti keti, läbi kolme riigi ulatuva inimketi. See oli aeg, mil söandasime unistada ühtsest ja vabast Euroopast, taasühendatud demokraatlikust Euroopast.
Peaksin mainima ka teist aastapäeva, mida tähistasime täpselt kaks päeva tagasi [31. augustil]. Sel päeval möödus 20 aastat Vene vägede lõplikust lahkumisest meie riigi pinnalt. Selle saavutamine ei olnud kerge, sest nad tahtsid meie maale jääda. See oli sündmus, mille tähtsust Eestis tol ajal piisavalt ei osatud hinnata. Praegu näeme, et riikides, kust Vene väed ei lahkunud, kus ei õnnestunud jõuliselt läbi viia sellist diplomaatiat, mida ajasid Eesti, Läti ja Leedu, on Vene väed endiselt sees. Nad on Moldovas, nad on Gruusias, nad on Ukrainas, nad on Armeenias. See peaks meile selgelt näitama, kui oluline on olla võõrvõimu alt vaba. Niisiis, see toimus 20 aastat tagasi.
1989. aastal oli maailmakord, milles olime elanud 50 aastat – pea pool sajandit kestnud status quo – hakanud paigast nihkuma ja kokku varisema. Kogu selle aja oli vähemalt meie toonasest vaatevinklist olnud kahepooluseline: see koosnes liberaalse demokraatiaga turumajanduslikest riikidest, kes jäid põhiliselt läände, ning neile vastanduvatest illiberaalse autokraatia ja kollektiivomandiga riikidest – seda kooslust nimetatakse ka kommunismiks –, kes jäid peamiselt itta. Et näha asju õiges perspektiivis, tuleb loomulikult lisada, et suurem osa maailmast oli liiga vaene, et ühte või teise leeri kuuluda, mis ei olnud ei liberaaldemokraatlik ega ka kommunistlik – mistõttu tekkis tänapäeval harva kasutatav mõiste "kolmas maailm".
See kena lihtsakoeline maailm oli hakanud murenema ning varises peagi kokku. Arvasime ja tundsime tollal, et esimesed pooldemokraatlikud valimised kommunistlikus maailmas tähistavad järjekordset verstaposti pöördumatul teel vabaduse poole.
Tollane Ameerika Ühendriikide riigidepartemangu poliitika planeerimise töörühma liige, Francis Fukuyama, avaldas samal, 1989. aastal 20. sajandi lõpu ühe kõige enam poleemikat tekitanud essee „Ajaloo lõpp", mille ta arendas hiljem edasi samanimeliseks raamatuks. Fukuyama väitis, et liberaalse demokraatia ja autoritaarse kommunismi ideoloogiline vägikaikavedu on läbi ning liberaalne demokraatia on võitnud.
See väide on tekitanud tänapäevani palju vaidlusi, mistõttu tuleb kindlasti märkida, et Fukuyama ei öelnud, et liberaalne demokraatia on võitnud tegelikus maailmas või et kõik riigid on võtnud, või isegi võtavad kunagi, demokraatia omaks – need on asjad, mille pärast teda sageli kritiseeritakse, minu arvates alusetult –, vaid et ideede võitlus on läbi ja et keegi ei saa enam väita, nagu oleks autoritaarne režiim kuidagi etem. Võin siinkohal vahemärkusena lisada, et isegi see osutus kahjuks valeks, sest viimase seitsme kuu jooksul oleme olnud tunnistajaks väidetele, et tegelikult on hoopis liberaalse demokraatia aeg läbi – seda on väitnud isegi ühe Euroopa riigi peaminister.
Sel ajal ei olnud Nõukogude Liit veel kokku varisenud, aga selle päevad olid loetud, ja kui ta siis lõpuks kokku varises, võtsime seda järjekordse tõestusena Fukuyama hegelliku ajalookäsituse õigsusest ja liberaalse demokraatia võidust.
Mõnda aega tundus tõepoolest, et me liigume vähemalt enam-vähem selles suunas.
Ent kui vaatame tänases Euroopas ringi, siis näeme, et Euroopa mitte ainult pole ühtne ja vaba, vaid ka piinarikka 20. sajandi vaimud on meie keskele naasmas. Vaimud, keda arvasime enam mitte kunagi kohtavat, kelle olime sügavale ajaloo prügikasti heitnud.
Täna enda ümber ringi vaadates näeme taas territooriumite annekteerimist, piiride rikkumist, usulist konservatismi käsikäes poliitilise autoritarismi ja imperialistliku uljusega. Praegu toetab 80 protsenti venelastest Krimmi annekteerimist sõjalise agressiooni teel. Seejuures õigustati Krimmi territooriumi Anschluss'i – ma kasutan seda mõistet siin kõige tõsisemas tähenduses – seal elavate rahvuskaaslaste olemasoluga. Veelgi enam, laialdast toetust on kogumas antiliberaalsed rünnakud lääne "dekadentliku kõikelubavuse" vastu, olgu selleks siis sõnavabadus või elukaaslase valik. Me näeme lausa, et liberaalne demokraatia pole mitte ainult ideede võitluses autoritarismile alla jäänud, vaid veel enam, see pole suutnud isegi vältida korra juba purustatud deemoni, nimelt fašismi taaselustumist. Meist ida pool väljendatakse natsionalistlikku kirge kunstis viisil, mille kõrval Leni Riefenstahli "Tahte triumf" tundub lausa liberaalne linateos – soovitan teil vaadata videot tänavu 8. augustil Sevastopolis toimunud niinimetatud moto-show'st. See on YouTube'is üleval. Tõeline Gesamtkunstwerk. Kõik on olemas: muusika, kunst, ballett, mootorratturite jõugud, kõik täpselt paigas.
Kurb on tõdeda, et sellised illiberaalsed meeleolud tõstavad taas pead mitte ainult Venemaal, kus kommunistliku režiimi lõpust alates on üles kasvanud terve uus põlvkond, vaid ka Lääne-Euroopas, mida oleme harjunud pidama liberaalse demokraatia kantsiks ning kus fašismi ja vihaideoloogia deemonid peaksid olema vägagi tuttavad. Mitte Ukrainas, kus kaks neofašistlikku kandidaati kogusid 25. mai valimistel kumbki umbes ühe protsendi häältest, küll aga Lääne-Euroopas, kus riikide hääletustulemused Euroopa Parlamendi valimistel kõnelesid selget keelt: paljud neofašistlikud, paremäärmuslikud, sageli rassistlikud erakonnad ületasid Euroopa Parlamendi valimiskünnise ja saavutasid üpris hea tulemuse, olles mõnikord isegi kõige populaarsemate erakondade hulgas.
Need on Prantsusmaa Rahvusrinde, Briti Rahvuspartei, Hollandi Vabaduspartei, Kreeka Kuldse Koidiku ja Ungari Jobbiku taolised parteid, kes toetavad praegu Kremli aktsioone. Just nende parteide esindajad käisid vaatlemas Krimmis toimunud niinimetatud referendumit ja just nemad korraldavad praegu koos Kremli ideoloogidega "rahvusvahelisi konverentse", et jagada üksteisega oma imperialistlikke ja rassistlikke geopoliitilisi fantaasiaid.
Mis siis valesti läks? Miks on liberaalse demokraatia ideaalid isegi Euroopa südames unarusse jäänud ja põlu alla sattunud ning agressiivsed, ägedalt antiliberaalsed doktriinid meist ida pool nii tugevat toetust kogunud? Miks paistab tänapäeval kõik palju ebakindlam kui isegi külma sõja ajal, mil meil olid vähemalt kokkulepitud rahvusvahelise käitumise reeglid ning kõik riigid teadsid, mida võib teha ja mida mitte?
Osaliselt võib vastuse leida teises essees, millest sai hiljem samuti menuraamat. Jutt käib Samuel Huntingtoni "Tsivilisatsioonide kokkupõrkest", mis ilmus neli aastat pärast Fukuyama esseed. Huntingtoni arvates pidid tulevased, ideoloogiajärgse ajastu konfliktid puhkema kultuuride ja tsivilisatsioonide vahel. Tema arusaama paistis kinnitavat 11. septembri rünnak, mille taga seisis religioonile tuginev vastumeelsus modernsuse suhtes.
Mõistagi pälvis ka tema selle idee eest palju kriitikat. Ent üsna pea astuti meile vastu meie enda territooriumil ja empiirilises reaalsuses – see ei olnud enam vaidlus poliitikateaduse teooriate üle. New York. Washington. Massirünnakud Madridis, Londonis ja Mumbais. Kõik need panid liberaalse maailmakorra proovile, rünnates muu hulgas ka demokraatlikke valimisi, meeste ja naiste võrdsust, kiriku ja riigi lahusust, seaduste ülimust inimeste või jumala ees. Need ründajad on suurimad huntingtoonlased, nagu ka autoritaarid, kes määratlevad end üha selgemini vastandudes "dekadentlikele" demokraatlikele väärtustele.
Veel äsja tundus, et need rünnakud on vastuhakk modernsusele, globaliseerunud kapitalismi tekitatud pingetele. Kuid me arvasime, et meie enda maailmajaos on 20. sajandi sõjad, natsismi purustamine ja kommunismi kokkuvarisemine kehtestanud võidukalt ja eht Fukuyama vaimus lõplikult ja hegellikult vältimatult liberaalse demokraatia ülimuse. Me arvasime ja mõned endised kantslerid arvavad tänini, et demokraatia pääseb Venemaal võidule.
Nüüd oleme näinud, et me eksisime. Arvasime, et sellised ideed nagu territooriumite annekteerimine seal elavaid rahvuskaaslasi ettekäändeks tuues, mida nägime viimati 1938. aastal, kui toimus Tšehhoslovakkia tükeldamine ning Sudeedimaa ja Austria Anschluss, said 8. mail 1945 jäädavalt maha maetud, kuid ei, neid ei ole maha maetud, nad on taas ellu äratatud.
See on vaid üks näide reeglitest, mis on kehtetuks tunnistatud. ÜRO põhikirjaga, mis võeti vastu samal 1945. aastal, keelustati agressioon ning sätestati, et liikmesriigid peavad hoiduma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest ja jõu kasutamisest ühegi riigi territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu – meenutagem, ÜRO põhikiri on peaaegu 70 aastat vana.
Kui üks pool rikub reegleid, peame kõik mõtlema, mida need reeglid tähendavad ja kuidas neid maksma panna või taaskehtestada. Reeglid, milles oleme kokku leppinud ja mida isegi külma sõja kõrgperioodil üldjoontes järgiti, on nüüdseks põrmustunud, sest ühe riigi liidrid otsustasid, et nende kohta need ei kehti.
Järgmine meie maailmajao julgeoleku nurgakivi, mida lisaks 1945. aasta kokkulepetele rikuti, oli 1975. aasta Helsingi lõppakt. Selles dokumendis lubasid riigid mõlemal pool Atlandit, Vancouverist Vladivostokini, mitte kasutada piiride muutmiseks jõudu ega vaidlustada ühegi riigi poliitilist sõltumatust. Meenutagem, et sellele kirjutas alla Leonid Brežnev. Lubasime pidada üksteise piire puutumatuks ning hoiduda üksteise territooriumite sõjalisest okupeerimisest. Helsingi lõppakti kohaselt ei tunnistata ühtegi sellist territooriumi okupeerimist või omandamist õiguspäraseks.
Veel on olemas 1990. aastal Pariisis vastu võetud CSCE uue Euroopa harta, milles kõik tollased allakirjutanud liikmesriigid, teiste hulgas äsja vabanenud Poola, Tšehhoslovakkia ja Ungari ning Venemaa õiguseellane NSVL, lubasid vastastikku "täielikult tunnustada riikide vabadust valida oma julgeolekukorraldus".
Ma tsiteerisin seda tuletamaks meelde väidet, millega hiljuti õigustati ja millega viimasel kuuel aastal on õigustatud rünnakut nii 2008. aastal Gruusia kui ka nüüd Ukraina vastu. Mõlemal juhul kasutati ettekäänet, et need riigid tahtsid liituda NATOga, ning hiljuti kasutati koguni seda, et need riigid tahtsid sõlmida ELiga assotsiatsioonileppe. Eesti sõlmis ELiga assotsiatsioonileppe 1995. aastal, peaaegu kümme aastat enne Euroopa Liiduga ühinemist, ja uskuge mind, assotsiatsioonileppest ei ole suurt midagi kasu – sellega võetakse kohustus järgida ELi reegleid, kuid võimalus kuidagi enda liitu vastuvõtmist mõjutada puudub. Saime osaleda vahetusprogrammides – õpetajatel oli võimalus välisriikides õpetada ja õpilased said minna välismaale õppima, aga sellega assotsiatsioonileppe kasu piirduski. Nüüd aga kasutatakse seda ettekäändena teise riiki sisse tungimiseks. Pidagem meeles, et Ukraina riigi tükeldamiseni ja tema vastu avaliku, kuigi mitte väljakuulutatud sõja alustamiseni viis Ukraina soov sõlmida assotsiatsioonilepe – jutt ei käinud isegi julgeolekukorraldusest.
Kõik need lepingud sõlmiti Immanuel Kanti essee "Igavene rahu" (1795) liberaalses vaimus. Kui siseturg kõrvale jätta, toetuvad nii Euroopa Liit kui ka NATO intellektuaalselt just nimelt sellele Immanuel Kanti esseele. Kant uskus seda, mis kakssada aastat hiljem on saanud meie domineerivaks välispoliitiliseks mantraks: vabariigid – tänapäeva mõttes siis seaduste ülimusele tuginevad demokraatlikud riigid –, mis moodustavad föderatsiooni, ei pea üksteisega sõda. Euroopa Liit on alates oma algusest 1951. aasta söe- ja teraseühenduse kujul igati tõestanud Kanti mõtlemise õigsust. Milles me aga eksisime, oli meie usk, nagu kujutaksid lepingud 1945. aastast tänaseni – needsamad, mida ma mainisin – endast samuti kantiliku föderatsiooni. Seda need paraku ei teinud. Ning liberaalse demokraatiaga maad ei ole suutnud lahendada küsimust, mida võtta ette demokraatlike riikide föderatsioonist väljapoole jäävate riikidega.
Me oleme üleüldiselt järeldanud Kanti ning ELi ja NATO kogemuste põhjal, et lepingute võrgustikuga seotud riigid ei võta ette agressioone, kuid me unustasime paraku, et ÜRO, CSCE, OSCE ja arvukate muude vähem tähtsate lepingute puhul oli Kantil küll põhimõtteliselt õigus, ainult et ta ei pakkunud lahendusi, kuidas saada hakkama kõrvu despootia ja türanniaga.
Daamid ja härrad.
Niisiis leiame end täna eest täiesti uues julgeolekukeskkonnas. See ei ole "uus külm sõda", sest külma sõja ajal kõik mainitud kokkulepped kehtisid. Jah, külm sõda oli kohutav, me olime hirmul, kuid Nõukogude Liiduga sõlmitud lepingud – lepingud, milles Nõukogude Liit oli osaline – pidasid tegelikult vett. Neid järgiti. Võisime neid usaldada. Kui peaaegu 40 aastat tagasi, 1975. aastal Helsingi lõppakt allkirjastati, oli meil põhjust uskuda, et nad ei riku riikide territoriaalset puutumatust, ja ei rikkunudki. Aga milline on tänane olukord? Oleme tagasi ajas, mida kirjeldas sadakond aastat enne Immanuel Kanti elanud Thomas Hobbes. Oleme nüüd Euroopas tagasi Hobbesi looduslikus seisundis, kus olenemata sellest, kas kuulid lendavad või mitte, lepped ei loe ja elu on kõigi sõda kõigi vastu. Kõigele lisaks oleme loobumas majandusliku progressi ja rikastumise väljavaadetest, mis on samuti olnud liberaalse demokraatia tugev külg – teadmisest, et liberaalse demokraatiaga riikides on võimalik rohkem raha teenida (välja arvatud juhul, kui olete Gazpromi palgal).
Niisuguses radikaalselt uues olukorras on liberaalne demokraatlik lääs endiselt segaduses ega tea, mida teha. Jälgige, mis hakkab toimuma ülehomme ja päev pärast seda [5.–6. septembril] Walesis. Oleme kehtestanud sanktsioone, kuid olukord aina eskaleerub. Oleme kaugel üksmeelest, mida järgmiseks ette võtta. Me peame aga mõistma, et kui reeglid, Helsingi kokkulepe ja kõik teised, enam ühe neile allakirjutanu kohta ei kehti, siis on olukord muutunud meie kõigi jaoks.
Üks Bosnia sõja järgseid suuri võite seisnes selles, et tolles sõjas üksteise vastu sõdinud riigid kirjutasid CSCE Pariisi hartale alla. Mida teeme aga siis, kui mõned riigid otsustavad, et CSCE kokkulepped ei tähenda enam midagi ja neid võib rikkuda – ma ei taha sel teemal isegi spekuleerida, kuid väljavaated tunduvad mulle ausalt öeldes üpris hullud. Kui üks riik saab niimoodi karistamatult tegutseda, tahavad ka teised peagi sedasama teha – ja siinkohal ma isegi ei räägi CSCE ruumi välistest riikidest. Kui vaatame väljapoole neid riike, kes moodustavad praegu OSCE, siis neid ei ole niikuinii seni suurt miski sidunud, aga kui nad on nüüd koos meiega tunnistajateks kirjeldatud poliitilise kursi edule, siis minu arvates see ainult suurendab maailmas ebastabiilsust. Niisiis peame mõistma, et olukord on palju tõsisem, kui meile tihti mõista antakse. Me peame leidma lahenduse.
Üheks valupunktiks on siinjuures ka suhtumine, mida olen mitme aastakümne vältel korduvalt kohanud: "see on vaid Ida-Euroopa probleem". Ukraina ei ole "kauge paik, millest me ei tea midagi", kui tsiteerida Briti peaministrit Neville Chamberlaini, kes nõustus 1938. aastal Münchenis andma Adolf Hitlerile loa tükeldada Tšehhoslovakkia. Enam kunagi ei tohiks ühtegi agressiooni selliste väidetega õigustada. Just eile, 1. septembril, oli veel üks aastapäev. 23. augustil oli lisaks 25 aastat tagasi kõigi meie käsi ühendanud Balti keti aastapäevale ka Molotov-Ribbentropi pakti 75. aastapäev. Just sellepärast toimus Balti kett 23. augustil. Eile 75 aastat tagasi – nädal pärast Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist Natsi-Saksamaa ja Stalini Nõukogude Liidu vahel – tungis Hitler Poolasse.
Praegu peetakse Euroopa tähenduse ja identiteedi üle lahinguid Ukrainas. Kui mõni osa Euroopast ei ole vaba, siis ei saa Euroopa ükski osa end päris turvaliselt tunda. Kas Euroopa ja maailm seekord mõistavad, et Ida-Euroopa on samuti Euroopa, et Euroopa ulatub väljapoole Euroopa Liidu niinimetatud vanade liikmete – enne 2004. aastat liitu kuulunud riikide – piire? Kas nad tunnistavad, et Ukrainal ja igal Euroopa riigil on õigus suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele ning et see õigus põhineb rahvusvahelisel õigusel, millele on muu hulgas alla kirjutanud praegu agressiooniga tegelevad riigid, ja kokkulepetel, millele me kõik oleme alla kirjutanud?
*
Räägin neist keerulistest küsimustest sellepärast, et autoritaarsed, illiberaalsed, aga ometi sageli eduka turumajandusega riigid on liberaalse korra proovile pannud viisil, mida me ei osanud isegi ette näha, kui Berliini müür langes ja ajalugu justkui lõppema pidi.
Ma söandan väita, et kui me tahame otsida samalaadset ajajärku, siis leiame selle pigem külma sõja eelsest ajast, ütleme 1946. või 1947. aastast, mil samuti murti pead selle üle, mida ette võtta. Olime tol perioodil peata, vaadates, kuidas valitsused Tšehhoslovakkias, Ungaris ja Poolas sammhaaval kukutatakse ... Viimaks ajendas see Briti välisministrit Bevinit pakkuma USAle välja idee luua NATO. See oli Briti sotsialisti idee, juhul kui olete unustanud – mõnikord inimesed unustavad selle, eriti mõnes meie naaberriigis, mis NATOsse ei kuulu, ja arvavad, et NATO on mingi Ameerikast tulnud parempoolne ühing, kuid tegelikult pakkus NATO idee välja Briti sotsialist. Norra ajalooga tutvudes nägin, et ka siin oli toonane valitsus, kes ühineda otsustas ja asjadest aru sai, tegelikult vasakpoolne. Võib-olla taipavadki sotsialistid neid teemasid paremini, sest nad teavad – ka mina kuulusin nende ridadesse, seega me teame –, et sotsiaaldemokraatia idee sisaldab peale sotsiaalse aspekti ka demokraatia aspekti. Mitmes Ida-Euroopa riigis tollal võimu haaranud inimesed võisid küll olla piisavalt sotsiaalsed, aga nad ei olnud demokraatlikud.
Me tunneme instinktiivselt, täpselt nagu tookord, täpselt nagu eelmine põlvkond tundis, et oleme jõudnud uude ajajärku. Tahame meeleheitlikult vanadesse koalitsioonidesse uskuda; aastate 1944–1946 vanad koalitsioonid koosnesid aga mõistagi Nõukogude Liidust ja lääne liitlastest. Tahame nende külge klammerduda lootuses, et see kõik läheb mööda. Et Krimm antakse Ukrainale tagasi, et Ida-Ukraina rahuneb maha, et me ei pea rohkem sanktsioone kehtestama, et me ei pea kaitsekulutusi suurendama. Et me võime oma tehingute ja finantsasutustega raha edasi teenida, et hästitasuv kaubavahetus jätkub. Mõni meist küsib jätkuvalt nagu nukrameelne teismeline: "Miks me ei võiks lihtsalt kõik omavahel ilusti läbi saada?"
Ma ei suuda vastu panna kiusatusele tsiteerida Leninit, kes lausus surematud sõnad: "Kapitalistid müüvad meile ise köie, millega me nad üles poome." Me ei ole rumalad ja teame, et asjad lähevad kohe hapuks, aga võib-olla saaksime ikka veel mõne tehingu sõlmida, ehitada veel mõne torujuhtme, müüa veel veidi sõjavarustust, enne kui peame lõplikult peatuma. Just sellist suhtumist näeme praegu. „Müüme veel ainult ühe laeva, pärast seda me neile rohkem ei müü, nõus?"
Ja võib-olla Euroopa parempoolsed populistid, jobbiklased, rahvusrindelased ja kõik need teised muutuvad mõistlikeks inimesteks ning võtavad omaks liberaaldemokraatlikud väärtused.
Ja võib-olla suudame Venemaad veenda, et homofoobia, tsensuur ja repressioonid kodumaal, väikesed rohelised mehikesed Ukrainas, ukrainlaste süüdistamine fašismis, sõjavangide põlastav mõnitamine, mida võib näha Ida-Ukraina linnades filmitud videolõikudes, kutsumata "humanitaarkonvoide" saatmine Ukrainasse ja Vene vägede "puhkusele" saatmine Ukrainasse – et kõik see on üks suur eksitus. Et me ärkame üles halvast unenäost ja taastame status quo ante ajaloo lõpus.
Kuid, daamid ja härrad, rahu, armastus ja Woodstock on läbi. Altamont oli just ära. Ja kui te seda viimast lauset mõistsite, siis olete ilmselt juba pensionieas või sellele liginemas. Neile, kes ei tea – aasta pärast Woodstocki toimus USAs suur kontsert, mille käigus pussitati üks inimene surnuks. Altamont, mida hakati just selle vahejuhtumiga seostama, tähistas Woodstocki meeldiva õhkkonna lõppu. Minu arvates on praegu käes samasugune hetk. Hellitasime 25 aastat lootusi ühtsest ja vabast Euroopast ning see tundus juba peaaegu võimalik, kuid praeguseks oleme nihkunud sellest kaugemale, kui kõigest aasta tagasi oleksime osanud ettegi kujutada.
Peame mõistma, et oleme täna, anno Domini 2014, jälle tagasi Hobbesi maailmas. Ma loodan siiralt, et meil õnnestub koos sellest segadusest väljapääs leida. Üha rohkem inimesi mõistab olukorra tõsidust. Meie võime toetuda oma tugevatele liitlastele ning oleme tänulikud USAle ja teistele NATO liitlastele, kes on pakkunud tugevat toetust ja ilmutanud ühistest lubadustest kinnipidamisel kindlat pühendumust – ma ei mõtle siin mitte lihtsalt juriidiliste lubaduste täitmist, vaid pigem toetust liberaalsetele demokraatlikele väärtustele, mis moodustavad Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmeksoleku põhialuse.
Euroopa stabiilsuse taastamise võti peitub tugevas transatlantilises suhtes – USA kaasahaaratuses ja liidrirollis ning Euroopa valmisolekus võtta kollektiivse julgeoleku tagamisel enda kanda senisest suurem koorem. Liberaalse demokraatliku maailma ühtsus – seda nii Euroopas kui ka Euroopa ja USA suhetes – on praegu tähtsam kui kunagi varem. Loomulikult ei ole võimalik stabiilsust saavutada enne, kui Venemaa lõpetab sekkumise ja agressiooni Ukrainas ning Ukraina saavutab taas täieliku kontrolli oma territooriumi ja piiride üle. Me kõik tahaksime näha kriisile püsivat diplomaatilist lahendust. Ent kuni sekkumine ja agressioon jätkuvad ning nende toimepanija isegi ei tunnista oma rolli nimetatud tegevuses, ei saa diplomaatilisest protsessist või relvarahu läbirääkimistest tõsiselt kõnelda. Praeguses olukorras on esmatähtis see, mida Euroopa ja Atlandi-taguste liitlaste riigipead ja valitsused järgneva paari päeva jooksul Walesis NATO tippkohtumisel otsustavad.
Mitte keegi Euroopas ega läänes ei tohiks pöörduda tagasi oma igapäevaste asjatoimetuste juurde ning unustada, et Krimmi okupeerimine ja annekteerimine on illegaalne ning rikub rahvusvahelist õigust. Me peame säilitama survet, et hoida ära Venemaa edasised agressioonid oma naabrite vastu. Kui me ei tee Venemaale selgeks, et ta on käitunud illegaalselt ka lubamatult, võime seista tulevikus silmitsi veel tõsisemate konfliktidega.
Me teame oma väärtusi ja me ei saa lubada, et Euroopa jagamine mõjusfäärideks kunagi kordub.
Tänan teid.
Toomas Hendrik Ilvese kõne Euroopa konverentsil Oslos 2. septembril 2014
