-
Reset
+
26.05.2014
Rector Magnifice! magisteri! clerices, parentes,
On tõeline au olla autasustatud teie poolt siin, St. Olafi kolledžis, mis on läbi aastate olnud ja jäänud koduks nii paljudele minu kaasmaalastele – üliõpilastele ja õppejõududele, kes põgenesid kommunismi ja natsismi eest ning leidsid tee vabasse maailma. See maailm tundub praegu väga kauge, kus inimesed, sealhulgas paljud juhtivad intellektuaalid, pidid minu kodumaalt põgenema rõhumise, diktatuuri ja okupandi sõdurisaapa eest, et lõpuks leida siin turvaline paik. Nad andsid sellele maailmale midagi ka tagasi – näiteks olgu emeriitprofessor Olaf Millerti eestlane, kes asutas siin 1960. aastal psühholoogiateaduskonna.
Muide, Püha Olavit teati Eestis juba tuhat kuus aastat tagasi, kui ta vallutas meie suurima saare Saaremaa, mida kroonikates tuntakse Osilia nime all. Muidugi oli tal ka eelkäijaid: enne teda oli kuningas Svend Harkhabe, kellele omakorda eelnes Olav Tryggvepoeg, kelle eesti viikingid võtsid 967. aasta paiku pantvangi ja hoidsid vangistuses mitu aastat – nii et me oleme norrakatega selles asjas ilmselt enam-vähem võrdses seisus.
Raskused, millega tollal silmitsi seisti, olid niivõrd erinevad meie tänastest probleemidest, et tihti on meil raske neid mõista. Minevik on ju "kauge paik, millest me midagi ei tea", kui parafraseerida Suurbritannia peaministrit Neville Chamberlaini, kes niimoodi õigustas leppimist Tšehhoslovakkia tükeldamisega Adolf Hitleri poolt.
Täna tundub kahjuks, et see minevik ei olegi enam nii kauge. Me näeme 2014. aastal tagasipöördumist maailma, kus ideede võitluse võitjaks ei ole liberaalne demokraatia, nagu Francis Fukuyama veerand sajandit tagasi arvas. Maailma, kus julgeolekuarhitektuur, lepingud ja konventsioonid, millele meie arvates rajanes rahu Atlandi-üleses ruumis Vancouverist Vladivostokini, on kokku kukkunud; maailma, kus võidetud, hüljatud ja mandunud kommunismi- ja fašismiideed tõstavad taas pead ning naabrite territooriumide annekteerimine on lubatud; lühidalt – maailma, kus kõik 1930. ja 1940. aastate õudused näivad tagasi tulevat.
Kuid ma ei hakka rääkima neist teemadest, olgugi, et need on väga murettekitavad minu kodukandis, kus me pelgame, et mineviku õudused võivad korduda. Pigem räägiksin laiemalt sellest, mis on täna ja homme meie ees nii Eestis kui ka siin, St. Olaf'is, eriti aga teie kui peagi ellu astuvate täieõiguslike ülikoolilõpetajate ja maailmakodanike ees.
Tahaksin rääkida teile sellest, mida keegi meist ei teadnud või millest vähemalt minul ülikoolis õppides aimugi polnud – sellest, millega me kõik peame arvestama ka siis, kui praegune kriis Euroopas on lahenenud.
Ma pean silmas meie igapäevaelu paratamatut ja aina kiiremini kasvavat sõltuvust digimaailmast.
Seda uut maailma on hakatud normaalseks pidama nii lühikese aja jooksul, et enamik teist ei suuda isegi ette kujutada aega, kus olid olemas lauatelefonid ja kirjutusmasinad, ent puudusid personaalarvutid, rääkimata iPadidest, mobiilidest, mobiilirakendustest ja -sõnumitest, iTunes'ist, e-postist ja Google'i otsingumootorist. Kuid see polnudki nii ammu. Selline oli maailm siis, kui teie, tänased ülikoolilõpetajad, sündisite. Tõepoolest, esimene veebibrauser loodi vaid 21 aastat tagasi.
Mõned teist aitavad ehk meie digimaailma veelgi edasi arendada. See, mis meid ees ootab, hakkab muutuma ja arenema veelgi enam ja palju kiiremini kui viimase 22 aasta jooksul. Suurem osa teist on kuulnud Moore'i seadusest ehk empiirilisest tähelepanekust, et arvutikiibi võimsus kahekordistub iga 18 kuu järel. See tähendab, et tänased arvutid on peaaegu kaheksa korda võimsamad kui siis, kui teie ülikooli astusite.
See hüppeline kasv on peadpööritav ja võib ennustada, et suur osa sellest, mida me tänapäeval normaalseks peame – see uus normaalsus, kuhu kuuluvad iPadid, iPhone'id ja muu taoline –, on teie 10. aasta kokkutuleku ajaks niisama veider ja möödanikku kuuluv nagu teie vanemate kassetilindid ja Sony Walkmanid täna. Arvutivõimsuse kahekordistumine täna tähendab seda, et 18 kuu pärast toob arvutivõimsuse kahekordistumine kaasa 32 korda suurema arvutivõimsuse kasvu kui teie sündimise ajal.
Teie maailma hakkavad kujundama pöörase kiirusega toimuvad muutused. 19. sajandi tööstusrevolutsioon, mis muutis täielikult kümne tuhande aasta vältel suuresti agraarsena püsinud maailma, näib nende muutuste kõrval vaid pisikese nihkena.
Ma julgen seda väita, kuna usun, et suur osa sellest, milleni ülejäänud maailm peagi jõuab, on juba olemas minu kodumaal – riigis, mis teie sündimise ajal oli väga vaene ja mille areng oli kommunistliku okupatsiooni ajal kängu jäänud. Enam ta selline ei ole.
Eestis näeme üht versiooni võrgustunud ja arvutiseeritud tulevikust, kus see on ühiskonna põhilise toimimise lahutamatu osa: veerand valijaskonnast hääletab internetis, peaaegu 100% tuludeklaratsioonidest ja ravimiretseptidest vormistatakse internetis ning peaaegu kogu pangandus on kolinud internetti. Meil on antud 160 miljonit digiallkirja ning eelmise aasta detsembris sõlmisid Eesti ja Soome peaministrid maailma esimese digitaalselt allkirjastatud rahvusvahelise lepingu, mis annab meie kodanikele peatselt piiriülese digitaalse juurdepääsu teineteise teenustele. Meie riik on peaaegu 100% kaetud lairibaühendusega, kõikjal toimib WiFi. Seega on Eesti üks paremini võrkudega varustatud riike maailmas, kus lapsed hakkavad programmeerimist õppima juba esimeses klassis. Sel sügisel hakkame tõenäoliselt pakkuma digitaalset residentsust, mis tähendab, et soovi korral saate teiegi kasutada meie internetiteenuseid, isegi kui te Eestis ei ela.
Riigina, mis on väga suurel määral sõltunud digimaailmast ja digitaalsetest lahendustest, et taasiseseisvumisele eelnenud ajal meile pealesunnitud mahajäämusest kiirelt väljuda, on Eesti paratamatult "kanaarilind kaevanduses", kes kogeb ja tunnetab ohte ammu enne teisi.
Peaaegu kõik, mida me praegu teeme ja mida varsti ka ülejäänud maailm tegema hakkab, sõltub mingist digitaalsest süsteemist. Asi ei ole ainult meie kõigi harjumuses kasutada nutitelefone, vaid selles, et kogu meie elutähtis taristu – elektri-, vee- ja energiatootmissüsteemid, liikluskorraldus, toidu õigeaegne kohaletoimetamine kauplustesse jne – toimib digitaalselt, ilma et me seda endale teadvustaksime, ja et digimaailma ei saa kuidagi lahutada kõigest muust, mida me oma elus teeme.
Mõned asjad, millest me midagi teame, on näiteks küberrünnakuid, mille puhul erinevalt konventsionaalsest sõjast ei ole võimalik ründajat kindlaks teha ja seega otsustada, kuidas ründele vastata või kellele vastu astuda. Tänapäevases digimaailmas võib halvata kogu riigi, kasutamata sõjalist jõudu – piisab vaid riigi "väljalülitamisest". On ka võimalik kogu riik mõne minutiga laostada, kustutades sealsed pangaandmed.
See tähendab, et küberkaitse puhul peame silmas pidama kogu ühiskonda ning paljud kaitse ja julgeolekuga seotud arusaamad tuleb ümber mõtestada. See on üks probleemidest, millele me peame tulevikus mõtlema.
Kuid on ka teisi pakilisi küsimusi, millest mõningaid kajastatakse meedias praegu rohkem. Tulevikule mõeldes peame lisaks kaitsele mõtlema ka kodanikuvabadustele ja demokraatiale. Viimase aasta jooksul on selgeks saanud, kui teistsugune võib olla digimaailm, kui tegemist on riigi rolli ning riigi ja tema kodanike vahelisi suhteid puudutavate põhitõdedega.
Marshall McLuhan sai 1960. aastatel tuntuks ütlusega, et me elame maailmakülas. Televisiooniajastul tähendas see seda, et maailma eri paigus toimuvad sündmused, näiteks Vietnami sõda, jõuavad kõigi inimeste elutuppa. See metafoor oli siiski puudulik. Oma elutoas võis inimene jälgida, mis toimub mujal, ent ta ise jäi anonüümseks. Teda ei näinud keegi. See ei olnud veel küla.
Internetitehnoloogia on seda kõike muutnud. Nüüd elame tõepoolest üleilmses külas. Valitsused, Google, nutitelefoni laaditud rakendused, krediitkaardi kasutamine – kõik see muudab inimese avatud raamatuks, täpselt nagu mõnes 19. sajandi väikeses külas Minnesotas, Norras või Eestis. Jälgimine – selline kahesuunaline televisioon, millest fantaseeris 1948. aasta romaanis "1984" George Orwell – on nüüd võimalik igas arvutis või iPadis, kui te just kaamerat kinni ei teibi. Mobiiltelefonid on ühtlasi mikrofonid, mis annavad ööpäevaringselt teavet inimese asukohast. Suurte Andmekogude analüütikud teavad ja oskavad teie kohta järeldusi teha rohkem kui George Orwellli Suur Vend – või sageli isegi rohkem kui te ise. Näiteks sai alles hiljuti teatavaks juhtum, kus naiste rasedus tuli ilmsiks tänu sellele, et keegi jälgis nende kliendikaarditehinguid. Mõelge selle peale.
Ent vaatamata kõigele sellele ei tohi me loobuda põhiväärtustest, millel rajaneb kaasaegne tsiviliseeritud elu liberaalses demokraatlikus riigis: inimõigustest, õigusriigi põhimõtetest, vabadest ja õiglastest valimistest. Need on Läänes viimase 300-400 aasta jooksul toimunud mittetehnoloogilise revolutsiooni viljad, mis on saanud võimalikuks tänu valgustusajastu ideedele, üldisele valimisõigusele, Ameerika Ühendriikides toimunud kodanikuõiguste liikumisele ja teisitimõtlejate võitlusele Nõukogude Liidus ning teistes totalitaarsetes ja autoritaarsetes ühiskondades.
Olles niivõrd võrgustunud ja omavahel seotud, oleme ka erakordselt haavatavad. Mõelgem küberkuritegevusele, küberrünnakutele, kodanike jälgimisele, internetis tehtavatele otsingutele, sellele, et iga sülearvuti kaamera on ka potentsiaalne spioon ja ka välja lülitatud mobiiltelefon on ühtlasi mikrofon, mis jätab jälje inimese asukoha kohta mis tahes ajal.
Suurem osa meist leiab, et jälgimise ja küberkuritegude pärast pole tegelikult mõtet muretseda, vähemalt siis, kui ise käitume mõistlikult. Kuid olenemata sellest, kas me muretseme või mitte, peame tunnistama, et oleme astunud "heasse uude ilma", mille uusi reegleid me pole veel välja mõelnud ja kus me alles hakkame tegelema küsimusega, mida tähendab liberaalne demokraatia digiajastul, millesse oleme märkamatult sisenenud. Sest me kõik elame keset seda sumisevat ja kirjut segadust, mida William James üle saja aasta tagasi kirjeldas vastsündinu maailmana – ja tegelikult me olemegi nagu vastsündinud.
Me võime selle olukorra kirjeldamiseks kasutada ka Thomas Hobbesi käsitlust loodusseisundis valitsevast anarhiast, kus kõik sõdivad kõigi vastu, kus reegleid pole ja maksab tugevama õigus. Peaksin kohe selgitama, et see on metafoor. Ma ei nimeta digimaailma veel tõsimeeli loodusseisundis valitsevaks anarhiaks. Kui tahame näha, mida Hobbesi ütlus reaalses maailmas tähendab, siis vaadakem vaid Ida-Ukrainas toimuvat.
Selle metafoorilise "kõik kõigi vastu" probleemi lahenduseks pakkus Hobbes ainuvalitsejat – diktaatorit, kui soovite. Kui vaatame tänaseid ebademokraatlikke riike, siis väga paljud autoritaarsed riigid tahavad kasutada just seda lahendust interneti pakutavale vabadusele, milles nemad näevad probleemi. Nad tahavad, et tehnoloogia oleks valitseja kontrolli all.
Vaba ühiskonnaga riikides tugineme aga John Locke'i lahendusele, mis seisneb valitsuse ja rahva vahelises lepingus ning mis on põhimõtteliselt iga tänapäevase demokraatliku riigi aluseks. Et kübermaailmas pole sõlmitud Locke'i ühiskondlikku lepingut, mis vastastikused suhted paika paneks, seisame praegu silmitsi probleemidega, mis hõlmavad näiteks lastepornograafiat, valitsuste jälgimistegevust ning internetiotsingute kasutamist ja kuritarvitamist äriühingute poolt.
Seetõttu on taas käimas laialdane arutelu teemal, mida liberaalses demokraatlikus riigis oleks võimalik ja mida tuleks teha ning mida ei tohiks teha selle äärmiselt võimsa tehnoloogiaga, mis tänapäeval meie käsutuses on. Me pole veel vastuseid leidnud. Ja me ei nõustu ebademokraatlike riikide lahendustega. Niisiis, me elame hobbesiaanlikus maailmas. Me vajame digiajastu Locke'i ja Voltaire'i. See pole lihtne ja võtab aega, kiireid lahendusi pole olemas. Ent kui ma teid täna vaatan, siis loodan, et mõni teist aitab kindlasti kaasa nende dilemmade lahendamisele. See ongi üks küsimus, millele ma palun teil mõelda, kui astute sellesse, mida üliõpilased nimetasid ka minu ajal "päriseluks".
Mina isiklikult arvan, et meie tänane probleem peegeldab suuresti C. P. Snow poolt 55 aastat tagasi essees "Kaks kultuuri" diagnoositud probleemi kulminatsiooni, s.t teaduslik-tehnoloogilise ja humanistliku traditsiooni vahelise dialoogi puudumist. Mõistmata liberaalse demokraatia arengut puudutavaid põhiküsimusi ja seisukohti, mõtlevad arvutigeeniused sageli välja veelgi paremaid inimeste jälgimise viise lihtsalt seetõttu, et nad on selleks võimelised. Humanistid seevastu ei mõista tehnoloogiat ja on näiteks veendunud, et metaandmete jälgimine tähendab seda, et valitsusel on võimalik lugeda nende e-kirju.
Vähe sellest, et C. P. Snow kaks kultuuri ei räägi omavahel – nad teevad liigagi sageli näo, nagu poleks teist olemaski.
See kuristik tuleb kindlasti ületada, pidades silmas nii demokraatia tulevikku digiajastul kui ka humanistlikku tulevikku. Kui digimaailm kolib üha enam nn pärismaailma või, täpsemalt öeldes, kui pärismaailm muutub digitaalseks, on iseenesestmõistetav, et kõik inimesed peavad omandama digitaalse kirjaoskuse. Minu kodumaal on juba loodud õigusteaduse ja infotehnoloogia ning avaliku halduse ja infotehnoloogia ühendatud magistriprogrammid, sest kümne aasta pärast ei ole võimalik tegutseda üheski neist valdkondadest, omamata teadmisi infotehnoloogiast. Kahjuks on need praegu ainsad omataolised programmid maailmas. Aga see on praegu.
Niisiis, ma kinnitan teile, et kõik hakkab tulevikus muutuma ja teil tuleb selle uue maailmaga tegeleda rohkem, kui ma praegu ettegi kujutada suudan. Seega ootab teid ees üpris huvitav tulevik. See saab olema keeruline ja ka väga paljutõotav ning teie saate ilmselt rohkem ära teha kui keegi teine enne teid. Sest kelle käsutuses on nii võimas tehnoloogia, see saab teha väga palju. Ent enne seda tuleb panna paika reeglid ja mõelda, kuidas seda kõike kõige paremini teha.
Minu soovitus teile on järgmine: mõelge hoolega, kus on maailm kümne aasta pärast ja mida teie sellega seoses tahate teha, et liberaalne demokraatia, nagu teie siin ja meie Eestis seda mõistame, muutuks tugevamaks, mitte ei nõrgeneks kõigi nende kiirete muutuste tõttu. Ükskõik, kas teist saavad arstid või inglise keele professorid, ettevõtete juhid või omanikud, sotsiaaltöötajad või rahukorpuse vabatahtlikud – need küsimused ei lähe teist mööda. Kõik on teie kätes. Haarake oma võimalustest kinni!
