-
Reset
+
28.03.2014
Tere hommikust!
Ongi jälle käes Tallinn Music Week, mis on kahtlemata üks põnevamaid muusikaüritusi Põhja-Euroopas. Olen sestsaadik, kui Helen Sildna kunagi Tallinn Music Weekiga algust tegi, pidanud seda piirkonna üheks kõige huvitavamaks muusikaürituseks just seetõttu, et see soodustab uut ja innovaatilist mõtlemist. See on pühendatud muusikamaitse mitmekesisusele ning midagi uut ja teistsugust teha soovivate artistide loovusele.
Need, kes on mind Tallinn Music Weekil varasematel aastatel kõnelemas kuulnud, teavad, et ma armastan rock'n'roll'i, ja sama palju armastan ma vabadust. Minu jaoks on need kaks alati kokku kuulunud. Muidugi saab tegelikult olla vabadust ka ilma rokkmuusikata, sest kui Šoti filosoof John Locke pani 300 aastat tagasi aluse üksikisiku ja riigi suhte käsitlusele, siis rock'n'roll'i veel polnud.
Viimase 60 aasta jooksul on aga sageli just rokkmuusika vabaduse piire ühiskonnas proovile pannud – ka nendes ühiskondades, mis peavad end liberaalseteks demokraatiateks. Teistes ühiskondades, mis on kas autoritaarsed, totalitaarsed või teokraatlikud või seda kõike korraga, ei pea olema rokkmuusik, et sind luku taha pandaks, vanglaga või lausa surmaga ähvardataks oma arvamuse välja ütlemise eest. Meie Eestis teame seda väga hästi, sest siin kannatasid paljud inimesed – mitte sellepärast, et nad oleksid rokkmuusikat mänginud, vaid sellepärast, et nad rääkisid tõtt. Ent kannatasid ka rokkarid.
Teile, kes te pole Eestist pärit, tundub see võib-olla kummaline ja raskesti mõistetav, kuid kui Eesti inimesed tahtsid vabaks saada, siis nad tulid kokku ja laulsid. Nad laulsid rokki, rahvalaule, klassikat, mõnikord ka vaimulikke laule. Ja see toimis, isegi kui tollal oli seda raske uskuda.
See toimis nii hästi, et nüüd nimetatakse toonast laulmist laulvaks revolutsiooniks, sest meie protestid saidki ju alguse muusikast. Kõige tähtsam on seejuures siiski see, et vaba eneseväljendus – meie puhul muusika – võimaldas inimestel üle saada hirmust: hirmust repressioonide ning südamest tuleva laulmise või rääkimise tagajärgede ees. Muusika, nagu ka teised kunstivormid, suudab seda.
See on põhjus, miks sageli satub esimesena löögi alla just kunst ja miks kunst on repressioonide suhtes kõige haavatavam: igasugune tõeline kunstiväljendus vastandub status quo'le (ja ma ei pea silmas riiklikult rahastatud ja riigi poolt algatatud niinimetatud kunsti, mille kohta meil siin on igasuguseid nõukogude ajast pärinevaid näiteid, vaid tõelist kunsti). Selline kunst ohustab status quo'd. Vastasel juhul oleks ta tavaline ja igav. Kunst on siis kunst, kui ta teeb midagi teistmoodi, loob midagi uut ning eelkõige, alati ja olemuslikult vastandub status quo'le.
Kui Eesti tuntuim elav helilooja Arvo Pärt Nõukogude okupatsiooni tingimustes 1970. aastatel Eestis oma žanrimuutvat muusikat kirjutas, siis oli see liiga teistsugune, liiga erinev peavoolust ja seda peeti liiga õõnestavaks. Niisiis tuli Arvo Pärt vaigistada. Tal ei lubatud enam siin elatist teenida ja ta oli sunnitud emigreeruma. Kui ta kolis läände ja sai nautida nii vaimset kui ka kunstilist vabadust, sai temast legend, kes on sellest ajast peale süvamuusika nägu muutnud. Ka ei ole ta loobunud oma südametunnistusest – ta pühendas oma neljanda sümfoonia Mihhail Hodorkovskile.
Rock'n'roll'iga on asi keerulisem, sest rokkmuusika on alati seadnud alati kahtluse alla ühiskonna sügavamad põhitõed. Kui Beethoven kasutas oma kolmandas sümfoonias "Eroica" dissonantsi ja sünkopeeritud rütmi, olid kuulajad Viini kontserdisaalis häiritud, kuid pürjelid ja ülejäänud Austria ei teadnud sellest suurt midagi.
Rock'n'roll'il, millel on tohutult kuulajaid, õnnestus oma väljakutsuva suhtumisega vihastada inimesi algusest peale, alates Elvis Presley puusanõksudest, mida televisioonis tsenseeriti. Kui vaid veidi rohkem kui kümme aastat hiljem ütles John Lennon, et biitlid on Jeesus Kristusest populaarsemad, korraldati rahvakogunemisi, kus põletati nn fantastilise neliku plaate. See näitas, et kui vastanduda ühiskonnas valdavatele arusaamadele, on inimesed valmis peaaegu kõigeks, ka plaatide põletamiseks. Arvatavasti leidsid mõned, et see on midagi muud kui raamatute põletamine.
Selline on rokkmuusika roll: riivata inimeste tundlikkust piisavalt palju, et muuta ühiskondlikke hoiakuid ja valitsuse käitumist. Tänapäeval me naerame selle üle, kuidas Elvis Preselyt tsenseeriti ja kuidas John Lennoni väljaütlemine võis põhjustada niisuguse pahameele. Nüüd teeb Sex Pistolsi Johnny Rotten minu põlvkonna inimestele nostalgiatuure – ma olen kuuekümnene.
Hoiakud ja arusaamad muutuvad ja see tähendab, et me ise muutume.
See kehtib aga siis, kui tegemist on ühiskonnaga, kus väärtustatakse üksikisikut ja tema õigust väljendusvabadusele. Tänapäeval näeme üha enam kokkupõrkeid, kui konflikti satuvad erinevad arusaamad üksikisiku õigustest – kui ühiskonnad tahavad teistele ühiskondadele, teistele inimestele peale suruda oma, sageli kollektivistlikku arusaama õigustest. Arvan, et kaasajal oli selle nähtuse esimeseks näiteks fatvaa Salman Rushdie kohta, kes umbes 30 aastat tagasi jutustas oma romaanis vallatul, tavatul ja kunstipärasel viisil ümber omaenda religiooni legende. Mõned isehakanud kohtunikud väitsid aga, et neid on solvatud, ja otsustasid, et Rushdie peab surema, kuigi ta elas kauges riigis, vabas liberaalses ja demokraatlikus ühiskonnas, mis rajaneb väljendusvabadusel.
Tema enda valitsus – see tähendab, Salman Rushdie kui Briti alama valitsus – püüdis kartlikult end temast distantseerida. Sellest ajast peale oleme näinud mitmeid juhtumeid, kus inimesi, kes ütlevad asju, teevad filme, joonistavad karikatuure või kirjutavad raamatuid, mis riivavad mingit kollektiivset arusaama, on tapetud või ähvardatud tappa, kuna nende väljaütlemised väidetavalt solvavad üht või teist rühma.
See on otseses vastuolus lääne valgustusajastu ideedega. Valgustusajastu teadus ja kunst on võimaldanud meil ületada tööstusrevolutsioonieelse algelisuse, toota võimendeid ja mikrofone, vinüül- ja CD-plaate, videoid ja Youtube'i – kõike seda, mis on rock'n'roll'i aluseks. Teised võivad neid asju kopeerida, ent mitte luua. Neid saab luua üksnes kultuuris, mis väärtustab üksikisiku rolli, sest selleks, et luua, on vaja teha uuendusi, teha asju rühmast, kollektiivist teistmoodi.
Enne valgustusajastut uskusime, et Päike tiirleb ümber Maa, ja inimesi, kes väitsid vastupidist, piinati või saadeti tuleriidale. Enne valgustusajastut süüdistati teistsuguseid inimesi selles, et nad on teistsugused, ja neid põletati kollektiivi ohjeldamatul heakskiidul tuleriidal. Enne valgustusajastut kaalus kollektiivi mõtlemine üksikisiku ideed üles.
See on autoritaarsete ühiskondade ülim traagika. Te tapate loovuse, te tapate elu, kultuuri ja teaduse sädeme. Te tapate ära oma teadlased ja kunstnikud. Ja nii tapate te ära oma ühiskonna, ja võimaluse muutusteks.
Vabandust, et räägin nii tõsist juttu, ehkki kuulen kuskil ajusopis Mick Jaggerit laulmas "It's only rock'n'roll, but I like it". See pärineb 40 aastat tagant, ajalt, kui olin ülikoolis kolmandal kursusel.
Aga see ei ole ainult rock'n'roll. See on ka Arthur Rimbaud ja Ezra Pound, Arnold Schönberg ja Vladimir Majakovski, Lou Reed ja Salman Rushdie ja Robert Mapplethorpe.
Kui mistahes kollektiivsete veendumuste süsteemil – olgu see marksism-leninism, fašism või mõni religioon, mis enda arvates ainsana teab unikaalset tõde – on üksikisikust rohkem sõnaõigust, siis on tagajärjeks tragöödia ja kaob igasugune lootus demokraatiale, vabadusele või igasugusele tõelisele kunstile.
Seega, ma soovin Tallinn Music Weekile edu. Olen uhke selle festivali üle, mis on tekitanud mulle palju probleeme, kuna olen seisnud vabaduse eest: rohkem kui mis tahes muu asi, mida ma teinud olen. Muidugi on minu probleemid vaid piisake võrreldes ookeanitäie kannatustega, mida on pidanud taluma need, kelle eest ma kogu oma elu jooksul seisnud olen ning kellele kuulub minu kustumatu ja igavene lugupidamine olenemata nende väljendusvormist ja kunstiliigist, mida nad viljelevad.
Ma räägin küll ehk liiga abstraktsetest mõistetest, kuid vabadus ei ole abstraktsioon. See on iga inimese elu alus.
Suur tänu!
